Ärkasin keset ööd ebameeldiva unenäo peale: üks mu purihammas oli nii lahti loksunud, et võtsin temast kahe näpuga kinni ja tõmbasin ta tema pesast välja. Lihtsalt ja valutult. Siis aga ehmusin, tahtsin tagasi pista - aga ta ei läinud. Selle peale ärkasingi.
Ei olnud hea uni. Eriti mulle, kes ma märke, tähendusi ja ebauske kurguni täis olen. Ma olen liiga palju kuulnud, et hamba väljatulek unenäos tähendab lähedase inimese surma eeloleva aasta jooksul. Mida eespool asuv hammas, seda lähedasem inimene (noh, selle valguses pole purihammas vähemalt midagi väga hullu).
Eelmine kord nägin hamba - muuseas, täpselt samasuguse, kuid teisel pool suud asuva purihamba - väljatulekut unes 1990. aasta sügisel. Mäletan väga täpselt, sest unenäost tuli kauakestev hirm.
Kandsin seda teadmist kui taaka terve aasta endaga kaasas.
Mitte keegi, ei lähedane ega kauge, ei surnud.
Milline kergendus, kui see aasta läbi sai!
Eelmisest kogemusest innustust saanuna katsun unenäost seekord kergemini üle olla. Musta kassi ülejooksmise oma teelt olen ju suutnud inglaste kombel heaks endeks sõnuda ning seliliasetatud leivapäts ega ümberläinud soolatoos ei põhjusta minus ammu enam paanikat - milleks muretseda siis ühe unenäo pärast.
1990/91 oli pealegi mu elus väga hea aasta. Ehk on hamba väljatulek hoopis hea enne?