Mõni aasta tagasi, kui seiklus- ja meeskonnatöökoolitused popiks läksid, osalesin minagi ühel sellisel. Igati lahe oli kolleegidega ühisjõul läbi ämblikuvõrgu poetuda, hiigelsuuskadel ühes taktis astuda, üle "soo" silda ehitada ja mida kõike veel.
Aga ühe ülesandega ei saanud ma hakkama. Sellega, kus tuli end kinnisilmi ja selg ees kolleegide kinnipüüdvatele kätele kukutada. Ma lihtsalt keeldusin, sest kartsin, et nad ei püüa mind kinni. Ei aidanud, et minu püüdjateks pandi firma tugevaimad meesterahvad. Ma ei kahelnud püüdjate jõus ega heas tahtes, aga mingi asi sees ütles: ära tee seda, kogemata võivad nad su maha pillata - näiteks kui vaatavad õigel hetkel juhuslikult mujale.
Koolitajad oletasid, et ma lihtsalt kardan selg ees kukkuda, ja tõid harjutamiseks välja madratsi. Kontrollisin eelnevalt, kas see ikka on piisavalt pehme, ja kukkusin sirgeselgselt mitu korda järjest. Ei mingit probleemi. Kui aga madratsi asemele pandi taas inimfaktor - ei, mina seda ei tee...
Nii kirjutatigi mulle kokkuvõtesse: "Hingelt kartmatu, kuid pead õppima rohkem usaldama teisi inimesi."
Ega see mulle ei meeldinud, kuid pidin tunnistama, et on 100% tõsi. Kriitilistes olukordades julgen ma usaldada ainult iseennast, ükskõik kui nõrk või ebakindel ma selles olukorras tegelikult ka ei ole. Teist inimest ei näe ma reeglina mitte toena, vaid täiendava riskifaktorina, kelle juhuslikke tegusid ja tegematajätmisi ma kontrollida ei suuda.
Pärast koolitust olen muidugi hakanud sellele teadlikult tähelepanu pöörama ning seeläbi usaldavamaks inimeseks õppima. Sest teadagi - kordad tegu, kujuneb harjumus, kordad harjumust - kujuneb elu...
Praegu olen aga jätkuvas ja vaibumatus hämmastuses selle üle, kuidas on Leivo suutnud teha nii, et ma teda täiesti ja tingimusteta usaldan. Niimoodi, et teda (ja mitte raasugi ennast) usaldades sain isegi rulluiskudel alla sõidetud Otepää laskumistest...
Ja et selline lõpuni usaldamine on väga hea tunne.