Kati läheb tänavu üheksandasse, Jüri seitsmendasse ja Ode Liis kuuendasse klassi.
Katil on see oluline aasta - ikkagi viimane klass põhikoolis. Kevadvaheaeg möödub tal nüüd gümnaasiumitesse sisseastumiskatseid tehes. Küllap saab ta enamikku neist, kuhu proovib, ka sisse, ja siis tuleb raske valimishetk. Ja küllap ka paljudest sõbrannadest lahkumine, sest kõik neist ei ole just helgete peadega. Ja/või ei oma ka õppimist väärtustavat kodu, nii et on lausa õnn, et läbi ähvardavate istumajäämiste on nende sõpruskonnal õnnestunud koos lõpuklassi jõuda...
Materiaalne pool kah. Tavapäraselt nurisevad kõik - alates lapsevanematest ja lõpetades ajalehtedega - töövihikutele kulva raha üle. Nojah - Katil ja Odel oli see mõlemal 390, Jüril 549 krooni. Küll aga on mul siiras heameel põhikooli õpilaste tasuta koolitoidu üle, millest nüüd pere-eelarvesse iga kuu ligi tuhandekroonine kokkuhoid tuleb.
Kuna ma polnud päris kindel, kas tasuta koolitoit ka tänavu jätkub, olin koolialguse-kontole, kuhu kevadest saadik vähehaaval raha tõstsin, varunud ka septembrikuu koolitoidu raha. Nüüd, kui oli kindel, et see üle jääb, realiseerisime selle sihipäraselt: läksime lastega 1.septembrit tähistama. Veetsime neljakesi toreda õhtu hiina restoranis Jasmine, mille internetist suvaliselt nime järgi välja valisime.