Kati koolilõpetamist tähistasime perekondliku lõunaga Teletorni restoranis. Et nagu Tallinna kõige kõrgema vaatega koht või nii.
Vaade oli tõesti suurepärane nagu ilusa ilmaga ikka, aga muu restoranielamus - noh, mitte just suurepärane. Seda, et Galaxy nõuka-aegne ja veidi väsinud välja näeb, ma küll teadsin, aga et ka muu olme samal tasemel on, ei oletanud.
Või on see stiilipuhtus, et ettekandja on pidevalt peaaegu ebaviisakuseni pahura näoga ning tellimuse vastuvõtmine tundub talle kannatus olevat? Ja et omal algatusel ei tule ta kordagi küsima, kas veel midagi soovitakse - ikka peab pingsalt tema tähelepanu püüdma? Ja et kui tellitakse juurde uued klaasitäied mahla, ei viida tühjaksjoodud klaase enne laualt minema, kui seltskond lahkub, saagu neid klaase või terve lauatäis?
Toit iseenesest oli hea, aga olemuselt kah kuidagi... ütleks, et kaheksakümnendate kõrgtasemel. Ei midagi uudset ega põnevat.
Teletorni ainsaks kiituseks võib nimetada toredat piletiprouat torni jalamil, kes muust personalist särava erandina oli naeratav, sõbralik ja suhtlev.
Aga kuna seltskond oli hea, tuju rõõmus ja vaade oodatult imeline, oli ikkagi tore tähistamine.
Ent kui Kati 12.klassi lõpetab või Jüri ja Ode põhikoolist väljuvad, teeme piduliku õhtusöögi küll mitte vaate, vaid muus mõttes visiooniga kohas.