Kristiines oli eile hilisõhtul kooliõpilaste jüriöö jooks ehk koolidevaheline teatevõistlus. Igal aastal on see olnud tõrvikutega, aga tänavu levis millegipärast jutt, et ohutuse kaalutlustel (no et kuum õli ei tilguks ja keegi kõrvetada ei saaks) joostakse tänavu taskulampidega. Ma naersin hulk aega, kui lapsed seda rääkisid, kuid igatahes uskusin. Eurostumine on ju igasuguseid asju üliturvaliseks nõudnud, miks ei võiks ta siis krabada ohtlikku tõrvikut kooliõpilase käest.
Kati läks üritusele pealtvaatajaks - roosade seemisnahast kontsasaabastega, ise praalides, et tema esindab kooli ainult intellektuaalsel tasandil. Aga kui ta juba seal oli, siis muidugi jooksis ka. Õnneks küll sõbrannalt laenatud tossudes, mis aga ei tähenda, et saapad tervelt pääsesid - sadas kõvasti vihma ja teksade sääred andsid roosadele saabastele tumesinist värvi.
Ja siiski oli ka tänavu joostud tõrvikutega. Mis muidugi oli tähendanud, et tõrvik kustutati kohe stardis ära, et oleks mugavam ja kiirem. Jah, pole ikka neil tänapäeva noortel aimu romantikast, ütlen ma. Vabalt võinuks selle poolest jüriöö jooksul ka taskulambid olla.
***
Mina aga andsin mõni aeg tagasi jah-sõna kaaslastele, kes kutsusid orienteerumise jüriöö teatejooksule ööl vastu pühapäeva. Ega mul täit arusaamist ei ole, miks ma jälle sinna lähen - eelmine katse paar aastat tagasi Saaremaal (pildil võtan stardis vahetust üle) lõppes pooletunnise ragistamisega pimedas poolläbipääsmatus kadapikus, nii et juba viienda punkti juures oli asi selge, et seda punkti ma ei leia ja tulemust kirja ei saa. Aga kui see pisiasi kõrvale jätta, siis oli tore ning võistkonnakaaslased polnud pahased ka. Tõsi, peale minu ei leidnud kõiki punkte veel kaks inimest meie viieliikmelisest tiimist, nii et ma polnud ainus tulemuse murdja. Tänavu aga see oht on, sest teised on ikka orienteerujad mis orienteerujad. Jääb loota, et nad sellest hoolimata ei ole liiga pahased. Ja eks ma proovin siis ennast ületada, igal juhul.