Postimehe põgus artikkel arutleb kirjanduse ja kirjutamise üle. Ja lõpus jõuab autor minu jaoks üllatavale järeldusele, et kuna erinevalt kirjanikest ei lasu blogijatel rahva ees vastutust oma sõnade pärast, on blogimine vabadus ilma vastutuseta.
Halloo?
Minu blogi pole muidugi kohane näide, sest mul pole missiooni sellega maailma muuta ega siin mingit asja ajada (ehk siis ei pöördugi ma siinsete sissekannetega "rahva" poole ega valuta südant tema valgustamise pärast), aga isegi mina ei saa öelda, et läbi isikliku prisma avaliku teksti kirjutamine (enese)kriitikavaba oleks. Pigem vastupidi.
Veel enam peaksid end puudutatuna tundma need blogijad, kellel on blogi abil mingi asi ajada. Mis mõttes on poliitiku blogis kirjutatu vähem vastutust võttev kui tema nime all ajalehes avaldatu? Või kui kirjandusest rääkida, siis miks võtab blogis oma luuletusi või ilukirjanduslikke tekste avaldav inimene sellega endale vähem vastutust kui sama asja paberil üllitades?
Tegelikult ütles Sofie selle kohta juba kõik ära. Tänud Terjele lingi eest.