Nüüd võib selle juba välja öelda. Et kõiki meie viimase aja tegemisi on katnud must vari - nii suur, nii sünge, et sarnaselt vanade eestlaste hundist mitterääkimise kombele pole me söandanud tema nimegi suhu võtta. Ainult mõelda, kui sedagi.
Umbes kuu aega tagasi avastati Mammul rinnavähk.
See on diagnoos, mille sõna teisest poolest on küll ja enamgi, et taas kord tunnetada: inimesest endast ei sõltu siin maailmas midagi, tuleb lihtsalt alistuda sellele, mida Saatus su ellu toob. Ja mõelda, et et kõik, mis sinuga juhtub, on kirjas taevatähtedes juba enne su sündi, nagu ütles Sinuhe.
Täna tehti Mammule Tartus operatsioon.
Kõik läks hästi, kasvaja oli alles algusjärgus ja ehkki järgneb veel profülaktiline keemiaravi, võime juba julgemalt loota, et Mammu paraneb. Täna, mõni tund pärast narkoosist toibumist, oli ta juba nii terve ja tubli kui selles olukorras vähegi olla saab. Tõusis voodis istuli, pahandas ühe sugulase peale (see on kindel märk Mammu toibumisest) ning lõpuks vastas isegi telefonikõnedele.
Nüüd tuleb uskuda paranemisse. Sest usk liigutab mägesid, miks siis mitte ka neid taevatähti, kuhu saatus on kirjutatud. Kui neid muidugi üldse on vaja liigutada - võibolla on kõik tähed juba enne Mammu sündi head lõppu näidanud sellele vähiloole.
Ma väga tahan mõelda, et see nii on. Ja et vähk ON võidetav.