Mõni päev tagasi helistas mulle Kadi, kellega tegime koos toredaid asju aastal... ee, vist 1995. Nüüd juhib Kadi Tartu kunstikooli, nagu mulle kuskilt uudistest oli silma jäänud.
"Tead, mulle tuli Sinu kiri," ütles Kadi, kui "issand-kui-ammu" fraasid vahetatud. "Swedbankist - teade, et tuleb postkontorisse pisipaki järele minna."
Esimese hooga arvasin, et ta elab kohas, kus mina olen kunagi elanud ja pangaarhiividest on kogemata see ammune aadress mingil moel esile lipsanud. Aga Kadi aadress oli mulle küll täiesti võõras.
Pikemalt arutledes jõudsime selleni, et me mõlemad olime aasta alguses Swedbanki krediitkaardipunktide eest ühe koorimisnoa tellinud. Helistasime panka - ja oligi juhtunud nii, et minu nimest ja Kadi aadressist oli kogemata saanud kokku üks tellimus. Paari päeva pärast saime mõlemad siis kirja, kus nimi ja aadress omavahel klappisid.
Aga ma aegajalt ikka muhelen selle üle, et kui väike ikka on Eesti - isegi pangaeksitusega satud tuttava inimese otsa :)