Täna saab 91-aastaseks minu emapoolne vanaema, Väljaotsa Memm, kes elab praegu minu ema-isa juures. Mõni aasta tagasi olen temast ka pikemalt kirjutanud.
Memm, ehkki vanaduses tibatillukeseks kuivanud ja raske kolhoosilaudatöö tõttu seljast peaaegu 90-kraadisesse nurka kistud, on üldiselt hea tervise juures. Saab ise endaga kenasti hakkama, kuid üksi jätta teda siiski ei saa. Sest kohati on ta nagu väike laps: kardab, unustab söömata, läheb vahepeal ka mõistuselt pisut sassi.
"Vabandage, millal siis teie koju hakkate minema?" tatsas ta kord uudishimulikult minu ema juurde, kes köögis õhtusööki valmistas.
"Kas postimees täna pinssi ei annagi?" tõmbas teine kord isa varrukasuust, ise kangesti murelik.
Rääkimata sellest, et ta pidevalt unustab või ajab sassi meie kõigi nimesid, halvematel hetkedel aga ei mäleta ega tunne meist kedagi.
Ühtaegu naerma- ja nutmaajav on ta oma vanadusväsinud ja üha sissepoole tõmbuvas olekus.
"Miks sa päeval midagi söönud ei ole?" pahandas töölt tulnud ema , nähes Memme puutumata lõunaportsu.
"Ei hakanud endale tüli tegema!" oli voodis pikutav Memm kraps vastama.
Jah, kui ema ja isa teda üles ei ajaks ja talle pidevalt pähe ei taoks, millal on päev ja millal öö, lebaks Memm vist öödpäevad voodis ja mõtiskleks omi mõtteid. Uusi muljeid ta enam vastu ei võta - minu meelest on tema mälu peatunud kuskil viie aasta taguses ajas - ja seepärast tuleb kedrata varem olemasolevat: lapsepõlve, noorust, elusündmusi...
Ma arvan, et mina olen olnud Memme lemmiklapselaps. Vahepeal hõivas selle positsiooni küll Kairi, sest ka tema oli tillukesena pikka aega Memme hoida ja kasvatada, kuid hiljem võitsin ma selle positsiooni endale tagasi. Muidugi ei olnud meil mingit armukadedat võitlust Memme pärast, see lihtsalt läks nii. Sest mina viitsisin läbi aja kõige rohkem Memme sabas tilbata, lõputult küsimusi esitada ja tema vanaaja-jutte kuulata. Ja ma olin ka virk, kui oma lapsepõlvele tagasi vaatan - kell viis üles tõusta, et koos Memmega kodulauta loomi talitama minna oli mulle selge rõõm, nagu ka kinnast kuduma pusida, asju viima-tooma lipata. Ja virkust Memm hindas. Noh, laudas oli tal eelkooliealisest minust kindlasti rohkem tüli kui kasu, aga kindlasti talle omal kombel meeldis minu kaasasolek. Nagu ka see, et ma öösiti tema kaissu pugesin - kitsale kushetile, kus väsinud Memmel kindlasti olnuks minuta mugavam, eriti kuna mul lapsepõlvest peale on olnud kalduvus kogu tekk ajapikku enda keha ümber rullida...
Memmega käisin ma kaasas ka kolhoosilaudas, kus Memm veel minu mudilasajal algul lüpsja, hiljem - lüpsikarja noorkarjaga asenduses - karjatalitaja oli. Päevasele talitusele võttis Memm mind alati kaasa, hommikusele aga mitte.
Nii mäletangi ma end talvisel varahommikul-poolööl voodist piilumas (lautaminekuks tuli Memmel tõusta pool viis!), kuidas Memm taskulambi valgel villase räti pähe seob ja minema kobistab. Kolksatas kojauks, sisse pahvatas külma õhku ja koos sellega viskas Memm üle läve ka meie triibiku Kiti. Et mul, kui ma enne tema tagasijõudmist ärkama peaksin, üksi liiga kurb ja igav ei hakkaks.
Kitil loomulikult polnud tuppasaamise vastu midagi. Valjult nurrudes seadis hästitoidetud, talvekülmast läikivtihedaks kasvanud kasukaga kõuts end sisse tekil minu jalgade peal. Ma ei saanud tema raskuse alla jalgu liigutadagi, ei tahtnudki. Hommikuselt jahenenud toas keerasin vaid paksu vatiteki kõvemini keha ümber ja uinusin tema müriseva nurrumise saatel oma poolärkvel olekust tagasi sügavasse unne. Ei ärganud ma sealt kunagi enne, kui Memm kodus tagasi oli. Kui pliidi all praksus juba suur tuli ja teekanngi tavaliselt juba kohises...
Kallis Memm, selliseid väikseid mälupilte on mul Sinuga seoses lõpmatult palju. Ja minu kujunemisloos on kahtlemata suur osa Sinu töökusel, veidi käredal olekul, mustvalgel pooltoonideta maailmapildil, ebausu- ja nõialugudel, alalhoidlikul iseloomul ja raskuste trotsimisel. Sa pole küll ideaalinimene, armas Memm, kuid keegi meist pole. Ma armastan Sind just niisugusena, nagu Sa olid - ja ka sellisena, nagu Sa nüüd oled...