Nüüd on aastaid räägitu lõpuks teoks saanud: Väljaotsa Memm on talveks linna toodud. Kolmapäeval käisid mu ema ja isa teda kolimas.
Memm elabki ema ja isa pool. Talle on tehtud justkui omaette toakene ning nagu ta reedel, kui teda vaatamas käisin, ütles: mul on siin kohe hea olla. Ma olin sellest meeldivalt üllatunud, sest olin arvestanud pahandamist ja meeleheidet - varem oli ta ikka vägaväga olnud vastu Oma Kodust kasvõi ajutiselt lahkuma. Lubanud selle peale ära surra ja mida kõike veel. Aga eks ta ole aasta-aastalt nõrgemaks jäänud ning tundis ka ise, et talvine üksielamine hakkas üle jõu käima.
Koos Memmega tuli ka koer Ferri. Temale oli see märksa valutum protsess, sest Ferri elutee algaski linnas: ta oli mitu aastat isa linnakoer, enne kui maale Memme juurde ümber asus. Nüüd käitub ta nii korteris kui jalutusringil nii, nagu poleks vahepeal pikki aastaid ära olnudki.
Võibolla Memme linnakolimist tähendaski mu eelmises sissekandes toodud puu murdumise unenägu. Midagi on nüüd teistmoodi - ega ka mina ise pole veel sisimas harjunud selle mõttega, et maaleminek tähendab nüüd minekut tühja majja.
Aga Memme pärast on mul siiski hea meel. Ema pärast ka, sest kuidagi märkamatult oli just tema peale jäänud Memme hooldamine, ja nüüd on tal ikka palju kergem. Ja meil kõigil lõpeb muretsemine, kui Memm näiteks mobiili teise kohta tõstes kogemata helistamisnupule vajutab ja vastuvõtja saab kõne, kus keegi ei räägi või kostuvad mingid ebamäärased helid - ikka kipud siis ju kõige hullemat mõtlema... mina olin kord sellise kõne peale juba poolele maateele kihutanud, enne kui isa Memme telefonitsi kätte sai ja selgus, et temaga on ikka kõik korras...
Nüüd on ka teil süda rahulikum, nagu ütles ilmselt samasuguste asjade pealemõelnud Memm ise. Eks ta ole.