Barbi Pilvre kurtis kunagi irooniliselt , et eesti meedia jaoks on tema nagu valvefeminist: kui feminismiteemalist kommentaari või arvamust vaja, helistati alati temale.
Minust on aga kujunemas valvealpinist, õigemini valve-naisalpinist: helistatakse siis, kui meessoost tegijate kõrvale on ka õrnema soo esindatust vaja. No ja ma olen ka piisavalt edev, et alati siis kohe midagi öelda, kirjutada või arvata ja nii see valve-staatus süvebki.
Viimane kord oli vähemalt asja eest, sain öelda paar head sõna Ilvese riiete kohta. Ilvese tiim on tublit tööd teinud, kiidan neid igal pool hea meelega. Muidu aga hakkab juba pisut piinlik: eelmisel suvel ju kusagil ei käinud ega midagi ei teinud, mis ma siis jauran.
Aga lohutuseks: mõni aasta tagasi olin ma valveema. Eesti Päevalehe tollane arvamustoimetaja soovitas teha koguni nimekirja, et alati ei küsitaks teatud teemade puhul ühtede ja samade inimeste käest ning "väikeste laste ema" kategoorias figureerisin üleekspluateeritud allikana mina.