Laupäeval läksime maale. Meie tähendas sedapuhku isa, ema, mind ja Odet. Katil oli ees sõbranna Loora sünnipäev ja Jüri tahtis lihtsalt kodus olla, sellest siis selline seltskond.
Maal oli tanum kohati lume, kohati vee all - on ju kiviaedade vahe tuisulumele hea kinnijäämiskoht ja ka sulaveel pole sealt kuhugi ära voolata. Aga talveteel üle heinamaa oli veel põhi all, ehkki muda lendas ümber auto kahele poole ning kohati puudus kinnijäämisest napp kriipsuke. Noh, ööl vastu pühapäeva külmetas ja vähemalt väljasaamisega polnud muret.
Maal jalutasime ema ja Odega ka Mäepealsele, et sealgi kõik majad-kuurid üle vaadata. Ja peaaegu terve selle tee sinna ja tagasi ma ainult naersin.
Nimelt olid mu emal ja Odel taas kord energia ülejäägid, mida nad maandasid üksteist lumme lükata püüdes - kukkuja oli põhiliselt Ode - ning muidu maadeldes. Kus teel oli jääkiht all ja poole kummikusääreni ulatuv vesi selle peal, seal oli muidugi õige koht, et Mummi lapselast liugu laskma meelitaks. Või teda kättpidi järgi lohistaks, ikka sellises paarikümnesentimeetrise vee ja jääpõhjaga jões, milleks külatee kohati oli muutunud. Oh kuidas vesi lahmas ja kahele poole lendas! Oh kui libe oli ja kui põnev oht kukkuda! Oh kuidas kõik naersid!
Muidugi lõppes lugu sellega, et mõnesaja meetri pärast Ode libastus ja kukkuski. Lebas küljeli vees, naeris ja kiljus, sest riietesse ja saabastesse tulev vesi oli rängalt külm. Mina ka naersin, aga kõige rohkem lagistas naeru muidugi väärikas vanaema, meie Mummi. Ja pani siis ette koduni jäänud viimase kilomeetri joosta, et külm ei hakkaks. Tal endal olid ju kah kummikud vett täis.
No ausõna, ütlen mina kui kõige korralikum ja kuivemate jalgadega. Kui mina vanaemaks saan, siis ... eks ma tahaks olla samasugune.