Mu esimene puhkusepäev oli paduvihmane ja nii võtsime emaga ette töö, mida oli juba paar aastat edasi lükatud - korrastada vanaema riidekapp. Kapp, kuhu vanaema põduraks jäämisst saati oli asju suhteliselt valimatult sisse topitud ja pealmisi jälle kasutusele võetud, kuid mille sügavamatest saladustest kellelgi ülevaadet ei olnud.
Ühe üllatusena tuli välja näiteks mitukümmend valget poepuuvillase pitsiga padjapüüri. Ja meie olime just arutanud, et maale on vaja uusi padjapüüre soetada, sest pealmised pidevalt kasutuses olnud hakkasid viledaks kuluma. Tõttöelda olime kümmekond juba isegi ostnud - täiesti asjata, nagu välja tuli.
Oli asju, mille puhul tuli süda lihtsalt kõvaks teha ja nad ära visata. Näiteks pesupoolelt vanaisa (kes suri aastal 1967) pikad linased aluspüksid - liiga kulunud, et materjalist ka midagi muud teha. Või vanaema poesitsist pesupüksid - kah hoole ja armastusga õmmeldud, pitsiribagi allservas, aga kes neid kannab. Või riietepoolelt tädi Maila kunagine leerikleit, mis praeguseks omandanud juba pehmelt öeldes kaltsustunud kuju.
Oli ka asju, mille hoolimata nende ilmselgest mittekasutatavusest alles jätsime. Mõned tähendusrikkad kleidid. Tädi Juuli heegeldatud pitsiga kulunud käterätiräbal, mille terveim osa oligi see heegeldatud pits. Memme tikitud pildiga kunagine mustapesukott, tugev takune riie suuosast pudedaks kulunud ja mingi nõuka-aegase kangaribaga inetult paigatud. Memme tikitud kulunud laudlinad ja riiulikatted. Kolm karvuajavat tuhkrunahka, jahimehest vanaisa poolt kunagi minu jaoks veel olematul ajal kappi seisma jäetud saak...
Meie kokkuhoidlik Memm oli lappinud ja paiganud ka hulga linu - selliseid, kus algsest linast olid alles jäänud ainult servad ning keskmise osa lappi oli juba omakorda vähemalt korra lapitud. Vaatasime ja kaalusime neid käes kui ühe - ilmselt igavesti möödunud ajastu - sõnatuid tunnistajaid... ja viskasime minema.
Kappi sai ruumi ja süsteemi ja ma loodan, et me siiski liiga palju kultuurikihti minema ei visanud. Ehkki need prügiks lennutatud nailonist meestepluusid oleksid viiekümne aasta pärast ju juba eheda ajaloo mõõtu, ei saa ju elada liiga palju vanu kasutuid asju alles hoides.
Kahjuks.