Täna sõitsin läbi Estoloppeti sarja kandidaatmaratoni, Tamsalu-Neeruti maratoni poolraja ehk 25 km. Koos Annega, samal ajal kui Risto ja Leivo pingutasid täispikal 46 km rajal. Neil mõlemal oli ka läbi viia projekt "Eilne alkohol verest välja", nii et kerge see kindlasti ei olnud.
Mina ja Anne sõitsime sõna otseses mõttes koos ja see oli väga mõnus. Koos ikka kuidagi tugevam tunne, lõbusam hetkiti ka. Ja mina olin endaga väga rahul, et seekord Anne kannul suutsin püsida, sest ta on minust ikka päris palju tugevam suusataja. Aga täna oli see päev, kus mul lihtsalt libises paremini.
Tamsalu-Neeruti rada kulgeb pikalt lainjate põldude peal, siis tuleb esimene sats mitte eriti teravaid mägesid, jälle lapike põldu ja metsavahet ja selle järel parajalt tehnilised laskumised. Järsud, nii et kohati tekkis lausa sööstlaskuja tunne, ja sageli ootamatute käänakutega. Jälg oli kurvides muidugi sodiks sõidetud, nii et kurvivõtmine nõudis slalomisti osavust. Kui seda vaid oleks. Ühes kurvis põrutasimegi Annega mõlemad rajalt välja: mina ees, paksu lumepilve üles paisates, tema otse minu kõrvale maandudes. Istusime nagu kaks kuppu kaelani lumes ja naersime. Äratas vähemalt sõiduväsimusest üles, nagu Anne ütles.
Lühikesel rajal oli ainult üks joogipunkt, umbes raja keskel, ja see oli ilmselgelt liiga vähe. Punkt oli hästi varustatud, kõike pakutavat jätkunuks lausa mitme punkti jaoks, nii et küllap oli ainult ühe punkti tegemise põhjuseks lisapunkti inimeste leidmine. Ja kui veel nuriseda, siis finishis oleks ikka väga juua tahtnud. Aga ei olnud.
4km enne lõppu tekkis surnud tunne. Selline, kus lihtsalt nagu ei viitsinud enam liigutada, sest finish tundus ülekohtuselt kaugel olevat. Ja kohe tulid kallale kõik joogi- ja muud tahtmised, tüdimusest rääkimata. Siin oligi suur abi Anne olemasolust: sai rada ja väsimust kirudes südant kergendada ning kohe oli mõnusam edasi ponnistada.
Muidu oli aga tore ja ilmgi suurepärane, peaaegu kogu päeva paistis päike. Kui hästi vaadata, saime isegi kerge alpipäevituse näkku.
Mina lugesin vahelduseks oma tänavusi suusakilomeetreid kokku. Kõrvemaa maratonil 19, Tamsalus 25, Katiga Kõrvemaal sõites 9, tüdrukutega Kõrvemaal 10, Otepääl 13, lastega Trummis kokku ehk umbes 20 - varsti saab juba sada suusakilomeetrit täis!
Aeg oli mul 2:23. Üldarvestuses olin täpselt 100., aga omas klassis - N35- teine. Jajah, aina paremaks mu oma klassi koht aastate jooksul läheb. Kui kunagi jõuan klassi N80, olen kindlasti suveräänne liider.