Täna käis spordiklubi rahvas ja sõbrad Pirita jõel raftingul ehk parvematkal, nagu paralleelselt nimetab läbiviija Seikleja ise. Rafting kõlab küll kraad uhkemalt, aga kuna Pirita pole ülevalpool Peterburi tee silda teab mis kiirevooluline, siis on selle seikluse parvematkaks nimetamine igati asjakohane.
Alustasime sõitu Lagedilt ja lõpetasime Lükati silla juures, ehkki paar päeva tagasi polnud Seiklejatel veel täit kindlust, kas Peterburi maantee sillast üldse edasi minna saab. Aga soe kevadilm teeb imet ning pühapäevaks oli jõgi üldjoontes jääst vaba.
Jah, üldjoontes. Seikluslikkust lisas aeglasema vooluga kurvidesse kuhjunud rüsijää, millest tuli parv üle lohistada. Paksud jääpangad olid vooluga pusledena kokku lükatud, kuid jõgi polnud just parimaks puslemeistriks osutunud: siinseal üllatas jääpõrandas ootamatu auk, kuhu ettevaatamatu parvelohistaja ilusti sisse sulpsatama mahtus.
Esimesena proovis veetemperatuuri ära Andres. Kui nende parv esimesest suurest jääväljast üle, tuli ta abivalmilt mööda jääd vastu järgmisele, et aidata seda eest tõmmata. Ja pole küll ilus naerda teise äpardust, aga see oli tõesti nagu filmis: inimene tuleb-tuleb - ja on äkki supsti! kadunud. No õnneks küll mitte päris kadunud, vesi ulatus "vaevalt" rinnuni. Ja küllap polnud see ka väga soe suplus, sest igatahes sai ta sealt imekiiresti välja.
Nii hästi ei läinud hiljem teisel mehel, kelle jalge alt jääpank äkki kadus. Tema oli küll parve juures ning hoidis sellest kinni, kuid tugev vool hakkas teda jää alla sikutama ning tal ei õnnestunud end parvele vinnata. Siis viskus teisel pool parve olnud Toomas uskumatu väledusega karmauhti! kõhuli parvele, haaras veesolija päästevesti õlgadest ning sikutas ta sedapidi veest välja.
Väiksemaid ja suuremaid vettekukkumisi oli veel, nii et vähemalt kuus-seitse parvelist said ikka üpris märjaks. Mina ja Kati pääsesime ühe reieni märja jalaga - kui pank vajuma hakkas, õnnestus piisavalt kiiresti parvele tõmbuda.
Ühe parvega juhtus ka päris õnnetus: jäässekülmunud katkise klaaspudeli serv tõmbas ühte servapontooni mõnesentimeetrise prao. Kuidagimoodi, pidevalt õhku juurde pumbates, sõideti temaga küll esimese kohani, kuhu autoga vastu sai, kuid seal jaotati rahvas teiste parvede vahel laiali.
Peterburi maantee sillast pisut ülesvoolu on suur astang, kust allasõit oligi retke elamuslikuim hetk. Väiksema kummipaadi, ammugi veel kanuuga, sealt allasõitu proovida ei tasu: voolu tagasitõmme on tugev isegi nii suure parve korral.
Meeldejäävalt kiire vool oli ka Iru sillast allpool - seal ongi Pirita jõe suurimad kärestikud. Oleme seal enne sõitnud nii väiksema kummipaadi kui kanuuga - viimases ka vist üle-eelmisel aasta aprillis ühe salakivi otsas ümber käinud -, kuid kobrutav ja kohisev vesi on jätkuvalt muljetavaldav.
Kiires voolus muutusid otstarbekaks ka parvejuhi käsklused. Iseenesest on need lihtsad: vasak parras tõmmaku mõladega edasi või tagasi, parem tagasi või edasi või tõmmatagu kõik koos. Kuna aga selleks ajaks oli Toomas juba nii palju käsklusi jaganud, kippusid tal nii sõnad, pooled kui tegevused suus sassi minema. See oli lõbus ning ka Toomas ise aitas huumoriga kaasa. Parimaks käskluseks sai: "Vasak!"... millele järgnes mõtlik paus. "Tehke midagi!"
Jääst ülevedamised võtsid aga nii kaua aega, et algselt kahe ja poole tunniseks plaanitud matk vältas lõpuks ligi neli ja pool tundi. Jõeäärsete vorstigrillide lõhn (jah, Pirita kallaste piknikuhooaeg tundus olevat juba täiega avatud!) muutus iga käänu järel ahvatlevamaks ning ka väsimus puges vaikselt kontidesse. Meie jaoks lõppes sõit just parajal ajal - aga vaesed Seiklejad läksid kell 16 startiva grupiga kohe uuele ringile. Parvematka hooaeg on ju paraku lühike, tuleb sellest viimast võtta.
____
Täiendatud kaks päeva hiljem. Päevalehes ilmus Mari Rebase artikkel meie raftingust. Ja Toomaselt kuulsin, et olime olnud selle aasta esimene raftingugrupp - eks esimesed sõidud ole ikka kõige ekstreemsemad!
Lisatud pilt on pärit Seikleja fotoalbumist. Hästi vaadates on tegu meie paatkonnaga :) Parem ja selgem analoog on tänase paber-EPLi esilehel, seal on selgelt äratuntav ka vaimustusest karjuv Kati.