Pühapäeval tegime Leivoga endale seda rõõmu, et vaatasime telekast koos filmi "Vertical Limit". Mida ma olin kunagi käinud kinos vaatamas ja juba siis vahepeal piinlikkusest silmi kinni hoidnud.
Mitte filmi enda ega näitlejatööde pärast (kuigi ka selles vallas on palju paremaid shedöövreid), vaid alpinismi elutruuduse pärast. Selles kategoorias on film umbes sama tõepärane nagu oleks linnainimeste elu kirjeldav linateos, kus võtmed koju unustanud tegelane hüppab maast oma korteri viienda korruse rõdule. Või midagi sellesarnast.
Mees, kes pole kolm aastat kõrgmägedes käinud, tormab joonelt 7800 meetri kõrgusele oma õde päästma. Aklimatiseerumine on talle ilmselt sama tühine nähtus nagu neile Nõukogude erivägede sõduritele, kes õppuste käigus lennukist langevarjudega Lenini platoole heideti. Nood, tõsi küll, surid aklimatiseerumatusest tingitud kopsutursesse, aga filmikangelane oli oluliselt kõvem mees. Tema jaksas surmatsooni lävel veel joosta ja hüpatagi.
Filmitegijate fetish tundus olema igasugune rippumine. Mees või naine ühe käega kirka küljes, teise käe otsas seljakott või kaaslane, kõik kuskil üle serva kuristiku kohal.
Julgestus oli üldse tundmatu suurus. Milleks? Palju ägedam on minna kuristiku kohal ühe käega kirka otsas rippuvat kaaslast päästma nii, et lihtsalt jalutad sinna serva peale.
Ja nii edasi.
Muidugi ei olnud filmitegijate eesmärk pakkuda alpinismi õppevideot, vaid meelelahutust, aga niipalju oleks ikka võinud arvestada, et seda filmi vaatavad muuhulgas ju ka alpinistid :)