Päkapikud kandsid Ode jaoks voodi kõrvale ja kuuse alla viimase aja teismeliste kultusromaanid, Stephenie Meyeri "Videvik" ja "Noorkuu". Esimesest on juba ka film Eesti kinodesse jõudnud, kus ka Ode kõigepealt imenunnu vampiirikuti Edwardi vaimustusse nakatus - ja raamat olevat tema sõnul olnud veel-veel-veel parem.
Filmi ei viitsinud ma vaatama minna, aga raamatud lugesin õhinal läbi. "Videvik" oli nauditav, "Noorkuu" nagu hea asja järg enamasti ikka - läbiloputatud teepaki korduvkasutuse lahja maitsega. Ja järgmised osad, "Päikesevarjutus" ja "Koidukuma" on suure tõenäosusega siis veel lahjemad. Aga olgu kuidas on, fakt on see, et Odele tuleb viimased nüüd inglise keeles ära osta: ta pole valmis kannatama suveni, mil "Päikesevarjutus" eesti keelde tõlgituna ilmub.
Kati luges ka ja ütles, et see on 18.sajandi armulugu tänapäeva kastmes või vastupidi. Sügavalt romantiline, ilma seksita (esimese suudluseni jõudmiseks kulus 264 lehekülge), vampiiride ja libahuntidega - aga samas nii üdini tänapäevane. Eks ta ole: vampiiriperekond on näiteks saanud oma rikkuse sel moel, et ühel nende tütrel on ettenägemisvõime ja nad kasutavad seda börsil raha keerutamiseks :)
Oh jah. Teismelised ajavad seal raamatus oma teismeliseasju ja elavad läbi teismeea maailmavalulisi probleeme, olles täiesti veendunud nende hetkel käsil olevate asjade ja probleemide maailmalõpulises tähtsuses. Kusjuures see, et üks kutt on vampiir ja teine libahunt, pole probleemidest sugugi kõige hullemad - hoopis olulisem on, kas jumaldatud kutt sind ikka armastab ja kuidas teisele haiget tegemata korvi anda, et ta ikka sõbraks edasi jääks... Nii et saan suurepäraselt aru, miks see raamat teismelistele tüdrukutele (ja olen oma mõningaseks üllatuseks kuulnud, et ka poistele) nii väga meeldib.
Mina aga, oma täiskasvanuliku mätta otsast, vangutan mõtlikult pead. On küll jama lugu, kui su armastatu on surematu vampiir ja jääb igavesti 17-aastaseks, samal ajal kui sina iga aastaga muudkui vananed, aga tegelikult on sellised vampiiri armumise keerulised lood hea pääsetee igapäevaelust. Ons fantaasiakirjanduse viimase aja tähelend (Harry Potter, Narnia, Printsessi-lood, nüüd ka "Videvik" oma järgedega) mingi telenovelade-seebiooperite tänapäevane tase teismeliste jaoks? On see uus võimalus mitte mõelda nõmedale argipäevale, kus kutt jätab su maha lihtsalt sellepärast, et leidis teise, mitte sellepärast, et kardab vampiirina sulle haiget teha...?