Rõõm tõdeda, et üha kiiremaks ja närvilisemaks muutuvas õhustikus (masust rääkimata) võib ikka leida aega ja tahtmist (ja natuke raha) projektide käimalükkamise tähistamiseks. Nii koguneski pärastlõunal projektiga Ole Kaasas! hõivatud seltskond ühes huvitavas kohas - viikingite külas, et tähistada projekti esimese faasi ehk käimajooksmise lõppu. Nüüd, nagu pealik Ain oma minikõnes märkis, pole enam käivitamisraskustega kaasnevat stressi ja rabelemist, vaid kuna protsess juba sujub, sis muutuvad stress ja rabelemine rutiiniks :)
Olgu selle stressi ja rabelemisega kuidas on (eks teda ole olnud küll omajagu), kuid igatahes oli see õhtupoolik küll täiesti stressivaba. Jagunesime kolmeks loe põhimõttel kolme viikingilaeva meeskonnaks ning hakkasime kohapealsete viikingite juhatusel mõõtu võtma. Pean tunnistama, et mulle küll sellised "rebi ja rabele" tüüpi mängud eriti ei meeldi, sest nende käigus võib kergesti haiget saada. Näiteks seisnes üks naiste võistlus seisnes selles, et kaks võistlejat pidid vasaku käega ühe pulga otstest kinni hoidma ning püüdma paremas käes oleva (õnneks küll pehme) nuiaga üksteist kehasse tabama. Sellest mängust õnnestuski mul kõrvale viilida :) Aga kui mu isiklikud mängueelistused kõrvale jätta, oli väga tore. Ja kui mõni sinikas kõrvale jätta, ei saanud keegi liigsest hasardist ka erilisi traumasid. Ja meie võistkond sai lõpuks auväärse teise koha! Kaotasime võidu kalapüügivõistlusel, sest konkureeriva meeskonna esindajal oli kaasas isiklik salarelv ehk spinning, samal ajal kui teised forellitiigis bambustoki otsa pandud tamiili leotasid :) Aga sellistel võistlustel ongi parim osa osalemisrõõm.
Saime proovida viikingite rõngassärki, vaadata hõbeehteid, kuulata tutvustavat juttu eestlaste viikingiajastust ja turnida püstpalklinnuses. Seda kõike, nagu öeldud, kohapealsete viikingite juhatusel ja õpetusel.
Muide, isegi kass oli viikingite külas stiilipuhas: suur kohevakarvaline Norra metskassi välimusega kolmevärviline kiisu.