Viru Keskuse peale on juba mõni aeg tagasi ilmunud jõulureklaam. Minu hinge see 80ndate popi stiilis joonistus ja laulurida just helisema ei pannud. Märkasin küll, sest sõidan sealtkaudu tööle, aga see oli ka kõik.
Aga küllap ei olnud ma sihtgrupp. Sest kui koos Katiga kesklinnas olime, ütles ta äkki: "Tead, see Viru Keskuse plakat on lihtsalt nii-iii ilus! Kui me paar õhtut tagasi siin käisime, siis me pildistasime seda oma telefonidega."
Ma olen siiamaani rabatud. Iga kord Viru Keskuse alt läbi sõites vaatan seda reklaami ja imestan. Kati on mu meelest pigem reklaamivihkaja või reklaamiignorant olnud - ta kas ei märka seda või kui märkab, siis ei hoia kokku kriitilisi sõnu selle arvel. Ja ma pole kunagi selle peale tulnud, et mõni inimene, olgu või 14-aastane, võiks vabal tahtel ja omal initsiatiivil kaubanduskeskuse reklaami pildistada.
Aga küllap siis selle pildi ja laulurea koosluses on midagi sügavalt puudutavat. Kümme punkti selle reklaami tegijatele - juhul, kui ikka taheti Viru Keskust just teismeliste jaoks emotsionaalselt veel olulisemaks muuta. Et mitte nagu lihtsalt hängimiskoht, vaid noh... läheb kuidagi korda ka.
Eksiarvamuste ärahoidmiseks märgin, et Kati mingi eriline hängija ei ole: tal on õnneks liiga palju muud teha kui aega niisama surnuks lüüa, olgu või ilusas kaubanduskeskuses ja omasuguste huvitavas seltskonnas. Aga muidugi on kaubanduskeskused tänapäeva teismeliste subkultuuri osa samamoodi nagu minu plikapõlves rongi- ja bussijaamad: aegajalt lihtsalt peab seal jõlkumas käima. Ennast näitamas, ilusates riietes ilus olemas ja teisi vahtimas. Ma ei nurise.
Ja tegelikult on ka see hea, kui mõni asi hinge liigutab. Olgu see või ilus reklaam.