Ainult pussnuge ja pisikesi poisse ei tulnud Lõuna-Eesti taevast alla sel päeval, kui toimus Eesti teadaolevalt pikim inimjõuliste ujuvvahendite võistlus ehk 100-kilomeetrine Võhandu maraton. Kõik muud sademeliigid - vihm, rahe, lörts ja lumi - olid esindatud. Kõike seda trotsides alustas 40 ühe- kuni kolmeliikmelist ekipaazhi laupäeva hommikul kell 7 oma teekonda Võrust Tamula järvelt Peipsile.
Ülivarase stardi tõttu sõitsime Võrru reede õhtul. Juba autoga teekond oli paljutõotav: Paide kandis hakkas sadama paksu lörtsist jõululund. Lõunakeskuse parklasse jõudes oli auto esiots, numbrimärk ja kajakki kandvad katuseraamid nii paksu jääkihiga kaetud, et kartsime tõsimeeli, kas kajakk mitte autokatusele lootusetult kinni ei jäätu.
Meie -see tähendab mina, Leivo ja Alar. Viimane on seekord support-tiimi asendamatutes ülesannetes ning etteruttavalt võib öelda, et mida aeg edasi, seda suuremat rõõmu tegi meile tema erkkollase jope kaldal nägemine.
Start: tuuline Tamula
Hommik on pilvine ja külm. Vähehaaval kogunevad seiklejad Tamula järve äärde. Kajakid, kanuud ja taimenid tõstetakse autode katustelt ja järelkärudelt vee äärde, pakitakse kaasa viimaseid asju. Kuna kontrollpunktidest tuleb saata sõnum oma võistkonna numbri ja kontrolpunkti koodiga, on eriline tähtsus kaasavõetaval veekindlasse kotti pakitud mobiiltelefonil. Vaadatakse taevast, võdistatakse õlgu ja säilitatakse kõigest hoolimata lustakat meeleolu. Kajakisõitjad loodavad, et sügaval paadis põlle all istudes on rohkem kaitset tuule eest kui kõrges kanuus, kanuurahvas panustab aga sellele, et reeglina õnnestub kanuus kuivemaks jääda kui kajakis. Erilise optimismiga paistab silma võistleja, kes tinahalli taeva kiuste lükkab pähe päikeseprillid.
Pool tundi enne starti hakkab sadama lund.
Saate aru: lund.
Pool tundi enne seda, kui tuleb istuda paati ning veeta seal aerust nõrguvast või kärestikest pritsivast veest märgade riietega 11-23 tundi. Ajavahemik on arvestuslikust võitja ajast finishi sulgemiseni järgmisel hommikul.
Stardihetkeks jääb lumesadu järgi, asendudes varahommikuse jäisuse ja ebameeldiva tuulega. Tamula järvest üle sõites hakkab küll kiiresti soe - alguses tõmmatakse kiirelt ja hooga -, kuid see ei tee ebameeldivat ilma siiski olematuks.
Esimene veerand: kuradi külm on
Tamulast Paidra veskini (28,4 km)
Pärast Roosisaare silda järgneb see, mis seal tavaliselt ikka: madal veetase, nii et aeruga tuleb põhjast lükata ning kajakk istub pidevalt mudas kinni. Palume eessõitva taimeni meeskonnal tõmmata sisse pisut sügavam vagu, aga nemad arvavad, et teevad siinsel künnitööl niigi parima, mis nende võimuses.
Esimene kontrollpunkt on Kirumpää sillal (stardist 7,5 km). Hakkan veekindlast kotist mobiili kohmitsema - sõidetud on veel vähe, aga sõrmed on juba kohmas -, kui Leivole tuleb õnnelik mõte. "Saada sõnum oma telefonilt!" hüüab ta kaldal meid tervitavale Alarile (võistlus on alles nii algusjärgus, et esialgu tal veel meie abistamisega tegelda ei tule). Ümbritsejate naeru saatel ("No ikka eriti mugavad!") nii jääbki. Igas kontrollpunktis ootab meid Alar ning fikseerib meie möödumise silmapilkse sõnumi saatmisega. Eriti hiljem on see määratu kergendus, kui sõrmed enam üldse töötada ei taha... Korraldajad on küll valinud kontrollpunktide kooditähed ettenägelikult niimoodi, et need saab sisestada mobiilil esimese klahvivajutusega, kuid mida aeg edasi, seda vähem tahavad sõrmed ühtegi lisaliigutust teha...
Esialgu väsimust pole, on ainult külm. Lihtsalt külm.
Seda enam, et oleme otsustanud teha rahulikku sõitu ning aeruga liiga kiiresti ei vehkle. Eesmärk on lõpetada, sest mina pole kunagi nii pikka maad kajakiga sõitnud ega kujuta üldse ette, kui raske ja kurnav see olla võib. Või kui kaua see meil aega võtab. Kajakiga sõita on küll kergem kui kanuuga ning merel tegime tunniga 10 km, aga 100 km on siiski hirmuäratavalt pikk maa ning mõnetunnise sõidu kogemust ei saa selle läbimisele laiendada.
Nii ongi, et kiiremad kajakid rebivad kaugele ette juba Tamula järvel. Kaks ja pool tundi pärast starti raiub meist mööda ka esimene kanuu. Nende tormiline algus toob neile lõppkokkuvõttes kanuude klassis neljanda koha, meie oma energiasäästliku rahuliku liuglemisega jääme kajakkide arvestuses kümnendaks.
Teise kontrollpunktini Paidra veskis on stardist 28,4 kilomeetrit. Vahepeal tibutab kerget vihma, õhus ripub veel öine jäisus. Sooja on terve kraad, ütleb Alar, kes meid vahepeal Listaku sillal tervitama ja pildistama on tulnud. Põll on märjaks saanud ja hakkab vett läbi laskma, nii et jahe nire nõrgub vähehaaval läbi riiete seljani ja sealt tagumiku alla. Leivol on käes rattakindad ning need on juba lootusetult märjad. Mina kannan villaseid sõrmikuid, mille peal kodumajapidamisest tuttavad kollased kummikindad, nii et minul on vähemalt käed veel kuivad.
Paidra veskipaisust alla sõitmine on keelatud, nii et veame juhendit järgides kajaki vasakule kaldale. Kell on 11, oleme teel olnud juba neli tundi ning otsustame siin süüa oma esimese võileiva.
Väljas tuule käes hakkab kirjeldamatult külm. Mina vahetan kuivade vastu läbimärjaks saanud pikad aluspüksid ning selle protseduuri kestel tundub kogu keha tuules jäätuvat. Kuivaks raputatud kilepüksid taas jalga saadud, hakkab aga mõnusalt soe. Või vähemalt poolsoe: igatahes vappekülm lakkab. Alar toob termosega teed ning tunnen end jälle elus olevat.
Leivo riideid ei vaheta, kuid tõmbab spordipükste peale neopreenist kalipsopüksid. Hiljem väidab ta, et ei mäleta sellest kontrollpunktist suurt midagi, sest tal olnud seal nii külm, et ta tegelnud ainult külmetamisega. Pealtki on näha, et temalgi on vappekülm, käed on hangunud ning hambad lõgisevad. Sellest hoolimata tahab ta rüütellikult keelduda kuumast teest, et mulle rohkem jääks, ja alles Alari korduvad kinnitused, et teed on tõesti palju, sunnivad temalegi soojendava topsi pihku.
Veedame seal kontrollpunktis süües ja soojenedes tublisti aega, nii et mööda läheb vähemalt viis-kuus alust, nii kanuusid kui kajakke. Aga kas söögist, kuivamisest või vähehaaval paranevast ilmast - kui jälle paati istume, on peatselt nii hea olla, et järgmine etapp möödub nagu lennates.
Teine veerand: elu ilus, jõgi äge
Paidra veskist Reo autosillani (50,6 km)
Päikegi tuleb vahetevahel pilve tagant välja. Uskumatu, milline jõud tal on! Riided kuivavad ning soojus tungib isegi läbi päästevesti.
Leevi HEJ juures pakutakse korraldajate poolt suppi, aga meie oleme äsja tublisti söönud ning nii hea hoog on see, et põrutame aga edasi. Küll aga ilmneb juba siin, et vajame Alari abi põllede kiiremaks pealesaamiseks: enda näpud on aeru ümber krampumisest nii valusaks ja kohmakaks jäänud, et igasugune aerutamsväline tegevus võtab kordi kauem aega kui tavaliselt.
Pärast Leevit läheb sõit huvitavaks. Kärestikud ja kivid, mis panevad küll kartma kajakipõhja tervise pärast, ning vanad veskipaisud. Oleme Leivo ja Alariga seda osa Võhandust kord 36-tunni võistluse ajal kanuutanud, ning üldjoontes mäletame, mis seisud ees varitsemas. Aga korraldajadki on hoolsad olnud ning varustanud kaardi abivalmite selgitustega stiilis: "Lauri veski pais. Paremalt alla. Vasakul ja keskel kivid." "Reo veski. Pane otse alla." "Süvahavva veski. Vasakult alla. NB! all järsk kurv paremale, vasakul kivid."
Vahepeal sajab loomulikult ka paar sagarat vihma, aga kuna pärast neid näitab end läbi pilvesudu taas päike, ei lase me end vihmastki väga segada.
Kontrollpunkt 4 (stardist 50,6 km) on Reo autosilla juures. Alar koos teiste supportijatega seisab kaldal. Tuju on meil eelnenud emotsionaalsest ja vahelduva päiksepaistega ilmast nii hea, et viskame kaldalolijatega reipalt nalja. Tähelepanu hajub või õigemini keskendub kõrvalistele asjadele.
Müraki! Otse keset jõge on üksainus üksik känd ja loomulikult sõidame sellele otsa. Kajakk viskub ohtlikult küljelt küljele ning meie süda jätab ehmatusest paar lööki vahele, enne kui alus taas stabiliseerub ning me tema nina korralikult voolu tagasi pöörame.
Ja mida teevad kaldalolijad? Nad naeravad ja ütlevad, et selle nipiga -paadisolijad enda poole vaatama meelitada - oli neil õnnestunud ka enne meid sõitnud kanuu peaaegu ümber ajada! :)
Kolmas veerand: igav, tüütu ja külm
Reo autosillast Leevaku HEj-ni (70,7 km)
Oleme plaaninud, et teeme väikese söögipausi, aga jõe kaldad on siin ebamugavalt mudased või randumiseks liiga kõrged. Pealegi on kajakist väljumine ja sinna sisenemine nii pikaajaline projekt, et tuleb ikka põhjalikult kaaluda, kas tasub seda ette võtta. Nii otsustame, et sööme kajakis: üks einetab ja teine tõmbab samal ajal ka vaikselt edasi.
Varsti pärast Reo autosilda sõidame kaardist välja. Mitte et me oleksime jõelt eksinud: kuna eksida pole võimalik, on korraldajad ühe osa kaardist lihtsalt vahele jätnud. Tagasi kaardile jõuame alles mõni aeg enne viiendat kontrollpunkti, Leevaku HEJ paisu. Selleks hetkeks on stardist möödunud 70,7 km.
Kirjutades on see lühike ja lihtne, aga tegelikult üks tüütumaid etappe üldse. Vihmahood, mis enne on olnud lühiajalised kerged sabinad, muutuvad pikemaks ja jämedamaks. Ja päikest on näha harvem ja lühemat aega.Ning väsimus kipub juba kallale. Leivo väidab, et temal kipub uni peale, minul õnneks on nii külm ja märg, et uni on küll viimane, mille käes ma kannataksin.
Üks peatus tuleb meil siiski teha ja kajakist väljuda: on asju, mida kajakis siiski aetud ei saa. Pikemaks veninud peatuspausi ajal möödub meist veel kaks kanuud. Üks, tõsi küll, teeb ka ise varsti peatuspausi ja ehkki kanuust väljumine käib mugaval hop off - hop on põhimõttel, saame nad selle jooksul taas kätte.
Leevaku HEJ ei tule ega tule. Jõgi läheb laiemaks ja laiemaks ning sõit tüütumaks ja tüütumaks. Külmemaks jamärjemaks, nagu öeldud, läheb kah kogu aeg. Vahepeal pakub elevust väike konkurents ühe kanuuga, kes meie eksituse hetkel (pöörame laial saarekestega veelagedal ühest saarest möödumisel valele poole ja jõuame tupikusse) meist möödub. Järgmises kohas teeme aga parema rajavaliku meie ja oleme jälle neist napilt ees.
Lõpuks HEJ siiski tuleb. Koos Alari kollase jopega, mis juba kaugelt silma rõõmustab.
Joome teed, sööme kolmanda võileiva. Mina vahetan taas kord pesu, et viimase kolmandiku alguseks oleks naha vastas kuivad püksid. Kuna jälle tikub ligi hommikust tuttav vappekülm, tahame lõpuks ainult ühte: kiiremini kajakki, aer pihku ja minema! Kanuumehed peatust ei teegi, vaid põrutavad joonelt edasi.
Viimane veerand: igav ja poolik
Leevaku HEJ-st Võõpsuni (93 km)
Järgmine kontrollpunkt on Räpina HEJ paisu juures ning sinna on 13,3 km. eelmise 20,1 võrreldes on seda tublisti vähem ning keegi kaldalolijaist lohutab ka, et see pole nii tapvalt igav kui eelmine.
Ilmselt on sel lohutajal hea huumorimeel. Räpinasse jõudnud (stardist on möödunud 84 km) olime kõriauguni tüdinud. Vahepealse teekonna jooksul ma juba peaaegu nõustun Leivoga, et kajakis tõepoolest saab külma ja märja kiuste magama jääda. Lihtsalt igavusest.
Selleks, et me siiski magama ei jääks, saadab ilmataat vihmale vahelduseks rahet. Raheterad on suured nagu herned nig kui selline näkku tabab. on ikka parasjagu valus.
Leivo, kes on vahepeal märgade rattakinnaste kasutamisest loobunud ja sõidab edasi paljakäsi, ütleb end olevat kätetu. Et kätel on rahe- ja sellele järgnevas lörstisajus nii külm, et käsi lihtsalt ei tunne. Aga kuna need on külmunud õigesse asendisse, kõvasti ümber aeru, siis aerutada saab.
Aerutamisliigutus on omandanud teatud monotoonsuse ja automaatsuse. Väsimust (veel? enam?) justkui ei tunnegi. Kajakis tunneme end nagu oma elemendis, kuid ainult selle hetkeni, kui sealt tuleb korraks lahkuda.
Räpina HEJ-le lähenedes näeme kaldallisaks Alari kollasele jopele ka elektrisinist, mida teame kuuluvat ühele meist Leevaku HEJ-s möödunud kanuuvõistkonna meestest. Arutame, et mida nad seal küll nii kaua teevad: meie Leevaku peatuse ajal pidanuks nad meist ju kaugele ette jõudma, nüüd aga seisavad võidetud aja siin kontrollpunktis tasa.
Vastuse saame randudes, kui meie juurde tuleb lisaks Alarile ka korraldajate esindaja.
"Finish on Võõpsus," ütleb ta. "Peipsil tõusis tuul ja laine, nii et pärast seda, kui kolmas kajakk juba tormi kätte jäi, enam Peipsile ei lasta."
Võõpsuni on ainult 9 km.
Nüüd pole ka meil enam erilist kiiret. Varem olime võistelnud iseenda ja ajaga, et enamvähem valgevarus lõpetada jõuaks. Nüüd, kus lõpust 7 km maha võetud, pole pimeda peale jäämisega enam mingit muret.
Hiljem kuuleme kolmandas kajakis olnud Ivar Hütilt, et tuul ja laine olid tõesti tekkinud lausa loetud minutite jooksul. Mõnisada meetrit enne finishit oli ilm äkki täiesti ära pööranud ning lõpetamine oli olnud tõeline võitlus. Pildil finisheerub 2. koha saanud tiim ja ka nende selja taga on juba kurja lainet näha, isegi nii kalda ääres.
Peipsi laine on ka salakaval, selline lühike ja terav, nii et randuva kajaki heitlust vaadanud korraldajate peamine mure oli olnud, et ega ometi mõni kanuu ole juba Võõpsust läbi lipsanud ja järvele jõudnud. Sest kui kajakk on siiski meresõiduks loodud, siis kanuul pole selliste lainetega võideldes mingit lootust. Kibekähku korraldati edasine finish Võõpsusse.
Kahtlemata oli see tark ja mõistlik otsus, ehkki - tuleb tunnistada - kuulmise hetkel suur pettumus. Jõel ju seda tuult ei tundnud ja lainet ei tunnetanud ning hoolimata tuimadest kätest, valutavast istmikust, külmetavast kehast ja üldisest tüdimusest polnud paradoksaalsel kombel mingit rõõmu raja lühendamisest. Küllap valdas sama tunne ka kanuumehi, kes selle peale kaldale pikalt passima jäid.
Külm, külm oli see, mis meid lõpuks siiski paati ajas ja edasi tõmbama pani. Asendamatu Alar aitas põlled peale ning ulatas aerud - ja siis olime taas oma elemendis. Kajakis ja vees, harjunud aerutamisliigutusi tehes.
Finish
Võõpsu, 93 km
Kell 20:17 Võõpsu finishisse jõudes on enesetunne veel selline, et vajadusel tõmmanuks edasi mitte ainult ärajäänud 7, vaid kasvõi 27 kilomeetrit. Sellest hoolimata, et sõidetud on juba üle 13 tunni: olime ju viimase kolmandiku alguses arvestanud, et lõpetame neljateist ja poole tunniga ning jõu- ja ajavarusid sellele vastavalt jaotanud.
Hea tunne lakkas muidugi niipea, kui kajakist välja saime. Samal hetkel, kui meie jalad maad puudutasid, muutusime kõige suuremateks äpudeks maamunal.
Lõdisemine ja vappekülm. Kohmakad käed, mis päästevesti lukkugi lahti ei saa. Neetud, kellel tuli õnnetu mõte teipida kinni jope varrukaotsad? Nüüd ei saa jopet ju kuidagi üle käelabade tõmmata ja teipki ei tule enam ära! Kes pakkis mu riided nii korralikult, et nüüd tuleb lahti tõmmata kotilukk ja alles siis jõuab kuivade riieteni? Kuidas küll saada selga kuiv pluus, kui keha on märg ja pluusivarrukad jäävad lihtsalt kinni?...
Ma tegelikult siiamaani imestan, kuidas me kõige sellega lõpuks toime saime. Kuidas said riided vahetatud, kuidas jõudsid märjad asjad autos õigetesse kottidesse ning kuidas sai kajakk autokatusele kinnitatud. Ilmselt tegi seda kõike Alar :)
______
Tulemused. Oleme 16. kohal ajaga 13:17. Võitja aeg on 10:53 (läbides seejuures 100 km, meie 93 km), viimane lõpetaja jõudis 93 km finishisse 18:32. See tähendab, et viimased finisheerusid pool kaks öösel - vaat see on lugupidamist vääriv visadus ja vastupidavus!
Järgmise päeva tunne. Olin arvanud, et ei saa hommikul voodistki välja, sest kogu keha on valus, aga tegelikult on üllatavalt mitte-valus. Kõige halvemas seisukorras on sõrmed, mis on paistes ning mida ei saa hästi ei painutada ega sirutada. Valusad on küljepealsed "heinaniitmislihased" ning kätt tõstes algab umbes üla kõrgusele jõudes valus. Samuti annavad tunda kaelasooned. Muidu aga - täiesti korras!
Ainult väsimus on suur ja valdav. Üleni.
Leivo kokkuvõte on siin. Alari pildid koos kommentaaridega on siin. Ka selle loo juures olen kasutanud Alari fotosid. Ott Nelsoni tiimist kirjutab oma muljeid. Ivari pildid on Nagis.