Võhandu maratonil - sellel, kus tuleb veeta 100 km ujuvvahenditega Võhandu jõel - käisime viimati kaks aastat tagasi. Siis osales 40 alust, aga nüüd... mis on vahepeal juhtunud? Tänavu oli end kirja pannud 241 (kakssada nelikümmend üks) tiimi. Hakka või uskuma, et eestlased on veerahvas!
Meie osalemisotsus sündis küll üsna üheteistkümnendal tunnil ehk siis neljapäeva hommikul. Kui Leivo oli kuulnud, et Võhandul on tänavu nii kõrge veeseis, et kivid kajaki põhja ei ohusta (eelmisel korral olime kuulnud kolinat Valgete Aerude all märksa sgedamini ja kõvemini, kui meile meeldinud oleks). Kuna seekord kiviohtu ei olnud, keerasime reede õhtul autonina Lõuna-Eesti poole - kui start on laupäeva varahommikul kell seitse, ei ole juttugi samal hommikul kohale sõitmisest.
Vahepealseid neljapäevatunde oli Leivo hästi kasutanud, organiseerides meile Raini käest neopreeenist kindad ning Guido käest smast materjalist põlled. Minu kindad olid eriti ägedad: takjaribaga ümber aeru kinnitatavad labakud, kuhu käsi sisse pista ja nende kaitsvas soojuses ümber aeru haarata. 100km hiljem võin kinnitada, et need olid väga head ja käed olid meeldivalt soojad - ainult et nii pikal sõidul pidanuks õhukesed kaitsekindad alla panema. Nimelt hõõrus - eriti vasakul käel, mis ümber aeru keerab - neopreen enda vastu käivatelt nukkidelt naha maha ja see oli päris valus. Eriti järgmisel päeval. Õnneks oli distantsi teises pooles, kui valu juba tunda andis, väljas päike, nii et nukkide edasiseks säästmiseks kannatas aerutada paljakäsi. Aga käed näevad mul nüüd küll välja, nagu oleksin kellelegi kõva näoluustruktuuriga tegelasele lõuga sõitnud, ja nii mitu korda järjest :)
Esimesse õhtusse mahtus veel kajaki valmissedamine ning peaproov uute neopreenpõlledega. Hästi tegime, et proovisime: üks osutus meie kajaki jaoks väikeseks. Aga kus häda kõige suurem, seal 360 seiklejad kõige lähem - Ericu käest sai asemele teise ja paremas suuruses.
Algus: jää on järvelt läinud
Kui veel mõni päev varem muretseti korraldaja Ekstreempargi foorumis, kas stardikohast Tamula järvelt ikka läheb jää maratoni ajaks ära, siis vastus oli jaa. Ehkki veel eelmiselgi õhtul oli kalda ääre sulpinud jääsupp, klaaris tugev tuul selle hommikuks ilusti ära.
Aga selge on see, et kes tahab Võhandu maratoni ilusa ilmaga sõita, ärgu tulgu sinna sellel aastal, mil ka meie seal oleme: taas sadas stardis vihmasegust lörtsi, mis peatselt pärast starti paksuks lumeks muutus.
Uuendusena tuli seekord sõita ring Tamula järvel: varakevadisele Peipsile sõudmine on jätkuvalt riskibisnis (2007. aastal jäigi ootamatult tõusnud terava lainetuse tõttu enamikul seitsmekilomeetrine Peipsi-ots ära ja distantsik tuli 93 km), nii et nüüd asendati Peipsi kilomeetrid rahulikuma Tamulaga.
Rohkem kui 200 alust Tamula järvele mahutada on ikka paras kunst. Ehkki võis arvata, et järvering tõmbab saba pikaks ja hajutab suuremad summad enne jõkke suundumist ära, tekkis meil siiski põhjendatud mure jõesuudmes troppama jäämise pärast. Nii seadsimegi endale esimeseks ülesandeks stardist võimalikult hästi minema saada. Ehkki meie Valged Aerud pole oma lühikese keha ja laia lameda põhjaga just võistluspill, pole ta ka mingi Plasku Punnpepu - tuleb ainult kõvemini tõmmata. Ja nii see stardist minek õnnestuski.
Esimese supini: vahelduva pilvisusega selginemistega ilm
Kui lund ja nägu piitsutavat rahet märkamata jätta, oli väljas ilus issanda ilmake. Hetkiti näitas pilvede vahelt isegi päikest. Ja Paidra veskitammi juures, kus paadid tuli üle tassida, pakuti esimest suppi.
Ja mina tegin esimese supluse. Hakkasin mööda kajakki sisse minema, kuid olin tsentrist väljas ja sulpsatasin vette.Vist üsna efektselt, selg-külg ees. Seesama efektsus mu aga päästiski, sest üllatuslikult pidas jope vee kinni ja märjaks sai ainult vööni. Ei näinud põhjust riideid vahetama hakata - ka neopreenpõllest nõrgus pisut vett läbi, nii et vööst allapoole olin märg juba ennegi -, pigem tegin nii, et kähku kajakki põlle alla saada ja uus vesi keha vastas üles soojendada.
Teise supini: teekonna põnevaim osa suurvees paisudega
Et otsus oli õige, selgus üsna peatselt: nii Süvahavva veski kui Reo autosilla juures sai veskitammist alla sõites paraja kahmaku vett kaela. Kaela sõna otseses mõttes: laine viskas lausa krae vahele. Ning ümberminemisi, eriti kanuudega, oli palju. Läksid meiegi ees mehed kummuli: hiilisid ja hiilisid paisule lähenedes, kuni vool nad parimast allasõidukohast veidi kõrvale kandis - ja siis oli juba kiire minek. Paisust alla sai küll õnnelikult, aga kalda all tuli teha liiga järsk pööre ja see kanuule saatuslikuks saigi. Õnneks olid ümberminejad professionaalsed: haarasid kohe paadist ning tundus, et teise käega ka aerust, ja põrutasid koos paadiga allavoolu. Suurem mure oli vist meil, kes me nende "hiilimise" ajal neile liiga kannule kandusime, et nüüd voolus ulpivale kanuule mitte otsa põrutada ja sellega õnnetust suurendada. Aga õnneks läks seegi.
Napilt läks meil endal õnneks ka järgmises kohas, kus vool meid liiga kalda alla vedas. Kajaki esimene ots (mina) läks veel mööda, aga tagumine (Leivo) riivas kallast, mis alt oli vee poolt õõnsaks uhutud. Korraks oli tunne, et kajakk rüüpab vett ja läheb ümber, vastu kallast surutud Leivo aietas korra (pärast tuli välja, et oli kõrva juurde paraja haava saanud, aga ega ta siis seda mulle muidugi ei öelnud) - aga hetke pärast olime siiski vabas vees tagasi ja jätkuvalt õigetpidi.
Teine supikoht Leevakul oli tõelisest lux-klassist: Hilks oli kohale orgunninud soojapuhuritega telgi. Oi, see oli super! Sõime suppi ja soojenesime. Ainult liiale minna ei tohtinud: kaasvõistleja, kes külmetades end liiga kauaks puhuri vahetusse lähedusse seadis, oleks lõpuks peaaegu kõrvetada saanud, kui soojus läbi kuumutatud märgade riiete lõpuks ihuni jõudis. Otsustasime, et oleme seda luksust küllalt nautinud ja parem on edasi sõita.
Lõpu eel: laine ja vastutuul
Üldiselt oli tunne, et kuidagi väga kerge on olnud. Imestasime teineteise võidu, kuidas see eelmisel korral nii raske ja kannatuste rada oli tundunud. Tegelikult teadsime, et külmast ilmast, aga tagantjärele kõiki nüansse ei mäleta, nii et võis olla midagi veel - kasvõi need liiga palju vett läbi laskvad põlled, mis meil tookord olid. Oh seda mässamist põlledelt vee mahasoputamisega, ja tõttöelda oli neid ka tülikam peale panna kui neopreene... Aga peamine oli kindlasti külm: kõik, kes tänavu külma ilma üle suud paotasid, hääletati 2007.aastal osalenute poolt üksmeelselt vait - täna pole külm ega midagi!
Aga et liiga kerge ei oleks, viskas lõpu lähenedes tugeva vastutuule. Andis ikka heidelda sealt lainetest läbi! Aga me olime palju suppi söönud ja kui stardijärgne spurt välja arvata, siis aerudega asjatamist pigem rahulikult võtnud, nii et jõudu, mida välja panna, veel oli. Isegi minul.
Tulemuseks 11 tundi ja 48 minutit, üldarvestuses 44. ,kahestest segakajakkidest 6. koht ja stiilipuhas võrokiilne diplom.
Seda, kui külm oli kajakist välaj tulles ja asju korda sebides, ma parem ei meenuta :) Aitäh veelkord Hilksile, kes sõnadega "käpakese on na är külmnu" (vabandust, kui põhjaeestlasena võro kiilt valesti tsiteerin) ühe kuti minu asemele kajakki kandma organiseeris. Ja selle eest muidugi kah aitäh, et ta enne oli organiseerinud meie auto finishisse. Ja eriti suur aitäh muidugi nende luks-klass soojapuhurite eest :)
Võistlus oli nii suurepärane, et ma üldse ei imesta, kui aasta pärast on võistlejate arv taas mitmekordistunud. Go, Ekstreempark, go!
____
Leivo jutt. Meie keskmine kiirus (vaata numbrit 68) osutus olevat 8,52 km/h (ma ei saa küll aru, miks seal tabelis on osadel võistlejatel läbitud kilomeetreid 200 ja rohkem - kas eriti kõvad sõitsid distantsi kaks ja pool korda läbi? :)
Tulemused on siin.
Muide, Leivo GPSi järgi tuli meil kilomeetreid veidi vähem kui sada, aga distants oligi öeldud "ligikaudu 100 km". Küllap me sõitsime kurvides nii ratsionaalselt, et õgvendasime neid :)
Siin ka teiste muljeid: Kaks naist kanuus. Tiim, keda tuul sundis Leevakul katkestama.