Ode ja tema sõbranna Helena käisid poodides endale särke ja kõrvarõngaid ostmas - ning nii Kaubamajas kui Merimetsa Selveris kutsuti nad turvaruumi ja otsiti läbi. Kusjuures, nagu Ode märkis: "Kui midagi ei leitud, siis Kaubamajas vabandati väga siiralt, aga Selveris öeldi ainult, et võite minna."
Neile endale oli see läbiotsimine teinud pigem nalja, eriti teisel korral... aga mind häirib. Saan muidugi aru, et kaks elavaloomulist, poes võibolla pidevalt itsitavat, ühe kauba juurest teise juurde tormavat ja kõike haaravat-uurivat 13-14-aastast tütarlast võivad turvameestele tunduda potentsiaalse ohu allikana, aga ka see ei peaks olema õigustus sellistele igaks-juhuks-läbiotsimistele.
Mulle, ehkki ma ei plaani midagi varastada, ei meeldi näiteks isegi see, kui turvamees mind poes pika pilguga jälgib või veel hullem, järel käib (see juhtub tavaliselt tühjapoolsetes poodides). Tavaliselt ma siis pöördun turvaja poole ja vaatan talle naeratades otse silma, pikalt. Selle peale satub enamik turvameestest-naistest segadusse ja taandub heitunult, parem osa naeratab vastu ja lõpetab samuti mu jälitamise. Kotti ja taskuid pole ma siiani pidanud mitte kuskil ette näitama, kuid see oleks kindlast juba ülimalt häiriv.