Eile õhtul käisime Leivoga vaatamas Pedro Almodóvari kõige publikusõbralikumaks filmiks pärjatud filmi „Tagasitulek”, hispaania keeles siis „Volver”. Tänavusel Cannes’i filmifestivalil sai kogu selle filmi kuueliikmeline peategelaste grupp parima naispeaosatäitja auhinna ning auhind tuli ka parima stsenaariumi eest.
Nagu ütles reklaam: „ VOLVER on sissevaade Madridi töölisklassi slummidesse, kus Hispaania erinevate piirkondade sisserändajad jagavad unistusi, igapäeva ja varandust kõikvõimalike immigrantidega. Selles raamistikus trotsib kolm generatsiooni naisi tuult, tuld ja isegi surma tänu headusele, julgusele ning mõõtmatule elujõule.”
Väga hea film!
Iseenesest nagu seebiooper. Tütar tapab teda vägistada püüdnud kasuisa. Ema ülesanne on tütart kaitstes laibast lahti saada. Haige vanatädi juures ilmutab end neli aastat tagasi surnud vanaema vaim, kes pärast vanatädi surma ühe tütre juurde üle kolib. Auto pakiruumis, muide, mis on ju kaunikesti sürr reisimismoodus ühe vaimu jaoks.
Mis aga võlus, oli tegelaste enesestmõistetav asjalikkus kõige selle hullumeelsuse juures– küll vaimuga asju ajades, küll laipu varjavat sügavkülmikut mattes. Ei läinud keegi peast segi, kaotanud närve, saanud stressi ega süümepiinu. Täpselt sama asjalikult-enesestmõistetavalt visati naabrinnast prostituut autoga kesklinna tööle (nagunii oli ju kesklinna asja), korraldati võõras restoranis suure filmigrupi toitlustamine (mis see restoran suletuna seisab) ning kõike-kõike muud.
Mõtisklesin pärast, et kui minul peaks kunagi elus nii kreisid olukorrad tulema, tahaksin olla sama paindlik ja elujõuline. Noh, kasvõi sama kompleksivabalt tülika laibaga hakkama saada.
Ja näitlejad olid suurepärased. Minu lemmik oli vanaema (Carmen Maura). See, kui kõnekalt ta pakiruumist ja voodi alt piilus, ei saa lihtsalt meelest minna. Samuti see, kuidas ta ise peidus olles ohjeldamatult itsitas oma peeretamise peale ega see, kuidas ta oma tütre laulu kuulates nuttis... Teisedki olid saadud tiitli vääriliselt head ning Penelope Cruz loomulikult ka väga ilus.
Lisaks elamusele sain filmist kätte ka oma selle õppeaasta esimese hispaania keele laksu.
Pärast istusime villastesse keepidesse mähkunult Olde Hansa väliterrassil, jõime meeõlut, vaatasime vihma ning rääkisime elust enesest.
Ilus oli.