Leivo soetas teatripiletid Draamateatrisse “Vombatile” – tükk juba kaua mängukavas olnud ja kuuldavasti varsti oma eksistentsi lavalaudadel lõpetav tükk, nii et viimane aeg ära vaadata.
Naerda sai palju ja näitlejad olid lihtsalt suurpärased. Aga läbi lumise vanalinna kodu poole jalutades jõudsime Leivoga mõlemad järeldusele, et jäi nagu justkui pooleli või et meelde jäi “püsse”, mis laval pauku ei teinudki. Näiteks jäi meile mõlemale meelde stseen tundmatu mehe pildiga, mis perekonnaajaloo uurija mapi vahelt välja pudenes ja mille üle mitu fraasi vahetati. Ja kuna naabrimees rääkis, et ta ei tea oma vanaisast midagi, siis mina olin üsna kindel, et see pildil olev kadunuke osutubki – nagu Ladina-Ameerika seriaalis – tema kaotsijäänud vanaisaks. Või et pruuti otsiva sõbra ja perekonnaajaloo uurija vahel hakkab midagi toimuma. Aga ei. Ilmselt sellepärast, et nagu pereisa laval ütles: “Inimeste elus ei juhtu nii, et kõik sündmused on kokku kuhjatud nagu sada aastat ühte päeva”. (Kokkuvõttev tsitaat, tegelikult ütles ta seda mõnevõrra põhjalikumalt ja pikemalt).
Googeldades leidsin ka ühe arvustuse, mis etenduse sisu ja parimad kohad nii hästi ära toob, et mul polegi mõtet endal kirjeldamisega vaeva näha ja saan lihtsalt nõus olla.