Nüüd on küll juhtunud lugu, mille kõrval kahvatub nii põrgu jäätumine kui Soome võit Eurovisioonil. Minu suguvõsa mastaapides, tähendab.
Nimelt ei taha mu praegu 89-aastane Väljaotsa Memm, kes selle talve esimest korda linnas mu ema pool veetis, enam tagasi maale minna! Isegi koos minu emaga mitte. Emal kusjuures on juuni alguses kaks nädalat puhkust ja me kõik olime kujutlenud, kuidas Memm rõõmustab koju tagasi saamise üle.
Sest kõik eelmised talved, kui ta kah juba haige ja väsinud oli, lubas ta pigem ära surra kui talveks linna tulla. Ema käis siis pidevalt linna ja maa vahel teda hooldamas. Aastaid. Kuni eelmisel sügisel sai Memm lihtsalt ära toodud - üsna vastu punnimata, sest ilmselt ei saanud ta algul arugi, kuhu sõit läheb. Igatahes oli ta teel Tallinna poole küsinud, et kas varsti jõutakse Rakverre. Ja me kõik olime rõõmsad, et ta linnaeluga nii hästi kohanes ning pidevalt kodu järele ei nutnud, nagu me kartsime. Aga igatahes oli meil kujutlus, et ta tahab tagasi maale.
Nüüd aga, võta näpust, pühib Memm silmanurgast pisara ja ütleb, et tal on linnas nii hea olla, et kunagi ega kusagil pole parem olnud. Ja et maal tuleb pliidi alla tuld teha ja kas üldse puid veel on. Ja üldse, kuidas ta leiba saab, kui lavkasse minna enam ei jaksa. Arutasime pärast isa ja emaga, et meie mälu järgi pole ta oma viis aastat enam lavkas käinud, kogu aeg oleme söögi talle koju viinud... Aga näe, mäletab kunagist lavkaskäimist!
Mäluga on tal praegu selline vist üsna tüüpiline vanainimeste olukord: jooksvaid asju ta ei mäleta, kuid noorpõlv on detailse selgusega meeles. Täna näiteks rääkisime tema lapsepõlvekodust Kadapiku talust Kolga-Aablas ja sellest, kuidas ta Muuksi mäe otsa ronis. Aga küsimusele, kui vana ta on, vastas ta väga enesekindlalt, et 99. Ja kui ma arvasin, et siiski mitte, siis sama enesekindlalt, et 60. Ilmselt siis esimesed pähetulevad numbrid, sest ema tuubib talle ajutreeninguks iga päev pähe tema vanust, hetkel kehtivat nädalapäeva ja muud seesugust. Oma nime Memm kah teab, aga meie nimed ajab pidevalt segamini - ema on pidevalt Maila (kes tegelikult on ema õde) ja mina ei ole väga kindel, kas ta tänagi täpselt aru sai, kellega ta need pikad lapsepõlvejutud maha pidas. Ning ükskord,kui ema rääkis oma venna Ennu sünnipäeval käimisest, tatsas sel hetkel ilmselt mitte kõige selgema tajuga Memm tema juurde ja küsis: "Vabandage, aga kuidas te Ennu nii hästi tunnete?"
Miks ma seda kõike siia kirjutan? Sest seegi on kunagi üks osa mälestustest minu armastatud vanaemast, laste vanavanaemast. Mitte küll kõige rõõmsam osa ei ole see vaikse hääbumise lugu - aga ta on.
____
Aga Mäepealse Memm, kes on aastatelt juba 94, on tragi ja oma vanuse kohta hea tervise juures. Tema on juba maal - talvel oli temagi tütre Malle juures linnas - ning saab maal nädala sees täiesti iseseisvalt hakkama. Tema on meil ikka väga tubli.