Erinevalt eelmisest aastast, mil võtsime Winter XDreami punktid lisavarustusest ainult matkakeppe kasutades, otsustasime tänavusel võistlusel startida suuskadel. Sest koht oli Haanja ning võis oletada, et saab palju kasutada sealseid suusaradu. Pealegi arvas Leivo, et viimane aeg on hakata tegema trenni järgmisel nädalavahetusel toimuvaks Tartu Maratoniks. Eks ta ole: mul on selleks valmistudes seljataga juba 4 suusakilomeetrit (Priit, kui Sa seda loed, palun andesta mu pühendumatus!) ...
Tallinnast keset pehmet talveööd (-9 kell pool kuus hommikul) sõitma hakates ehmatas päris ära, kui autotermomeeter läks vabalangusse võrdeliselt sellega, kuidas auto Lõuna-Eesti suunas edenes. Kambja kandis laksas ära -26, pärast mida tundus Haanja keskuses olev -20 juba täiesti normaalne. Eks kõik siin ilmas ole suhteline!
Nii külmilusat koitu ei olnudki ammu näinud. Täiesti ümmargune päike tõusis punaselt hõõgudes, puud kiirgasid härmatises ning isegi suitsusammas korstnate kohal tundus külmununa.
Stardis oli inimesi nii jalgsi, suuskadel, räätsadel kui ratastel. Startis üle 150 võistkonna! Osalt küll kahekesi, kui tiimiliige viimasel hetkel ära langenud. Stardieelse aja lustakaim hetk oli, kui läbi mikrofoni otsiti võimalikku asendusliiget Eesti Energia Spordiklubi tiimi: et kui seda kuuleb mõni vaba sportlane jalgrattaga, löögu kampa. Kummaline küll, kuid väga palju rattatrenni tegijaid poole meetri paksuse lumega Haanjas silma ei hakanud :)
Vähemlustakas, oluliselt vähem lustakas oli aga see, et Leivo oli hiljutisest seljale kukkumisest saanud endale roidesse ja lihasesse liigutusi takistava valu. Seepärast oli ta üks esimesi, kes juba enne võistlust arstipunkti külastas ning sealt valuvaigistit palus. Ja igaks juhuks meid juba ette hoiatas, et võibolla võib meie seekordne üritus korraldajate plaanitust lühemaks jääda.
Kaheraudsest anti stardipauk ning avasime kaardid. Ennäe, tegu oli valikorienteerumisega ning ainus kohustus oli võtta järjest punktid 51 ja 52 (nende vahel oli lisaülesanne). Pidasime pisut plaani ja siirdusime reipalt rajale, arvestusega teha raja alumine kaar suuskadel ja ülemine pärast joostes - seal oli palju suuri teid.
Kohe esimesel kilomeetril sai selgeks, et 4 suusakilomeetrit on ikka ettevalmistuseks vähe. Väga vaevaliselt tuli see suusasamm mul! Ja kui ühe talu hoonete vahele tuli mööda järsku, konarlikku ja kurviga jalgrada laskuda, õnnestus mul loomulikult kohe ka kukkumisega algust teha. Õnneks pidas ka Leivo alguses hoogu ning ainult Alar uhas kaugel ees - mis tal viga, Tamsalu-Neeruti maratoni poolrada ju äsja ära tehtud :) Siis aga hakkas ka Leivol valuvaigisti mõjuma ning ta liitus uhajate klubiga, st Alariga. Ning mina püüdsin abitult Kikut imiteerides neist mitte väga kaugele maha jääda, et neil mind oodates mitte külm ei hakkaks.
Ränkadest miinuskraadidest hoolimata oli ilm tegelikult imeline. Päike paistis juba kuumalt ning ka liikumisest oli pehmelt öeldes palav. Ühel hetkel Alari taga sõites langes pilk tema mütsi alt välja paistvatele juuksesalkudele: oo, mis ilusad härmalokid! Ning ka minu patsiotsad pole vist kunagi paistnud nii blondid kui seal kahuselt jääs olles...
Kuna võistluse märksõna olid järved, viis rada eeldatult üle järvede. Mõnelgi neist oli topeltjää: pealmise õhukese kihi all mõni sentimeeter vett, selle all pidav jääkaas. Jooksjatel võisid saada saapad märjaks, suusatajatel oli aga ebameeldivam lugu: suusa alla moodustus vee ja lume koosmõjul paks jääklomp, nii et kumbki suusk tundus kaaluvat terve tonni ning tekkinud jää mahanühkimine oli paras tegu.
Kuidas oli suusaradadega? Jah, oli. Muidugi sai sõita ka mööda radu, kuid vahepeal tuli siiski suusad alt võtta ning võsastunud mäkke ronida. Või paljakssulanud asfalti ületada. Või sõita jäätunud teel, kus olnuks kohasem uisutada. Keskmine tempo tuli sama, kui oleks ilmselt tulnud joostes, kuid laskumised olid tõesti mõnusad - see õigustas nii suuskade tassimise kui vaevalised aeganõudvad tõusud (pidamismääre olnuks abiks, aga no ei olnud seda ju :)
Tipphetk oli muidugi see, kui Alar otsustas hooga otse üle kännu sõita. Üks tema suuskadest aga päris sama meelt ei olnud ja otsustas selle peale pooleks lõheneda. Egas midagi, Alar jätkas kahestunud või kahekihilise suusaga, kus pealmine pool plastiku kohal lõbusalt laperdas. Aga nagu ta ise arvas, oli nüüd vähemalt olemas õigustus realiseerida ammune plaan ja endale uued suusad soetada!
Umbes kahe tunni pärast hakkas Leivo jälle tõusudel grimasse tegema: valuvaigisti mõju oli haihtumas. Alar pakkus, et jätkame nii kaua, kuni Leivo oma enesetunde põhjal otsustab - aga mina teadsin, et katkestamise otsust Leivo enda hooleks jättes jätkame kindlasti kuni lõpuni, olgu tal selleks ajaks või roideotsad läbi naha väljas. Nii et rakendasin projekti TOM (Täna Otsustan Mina) ja ütlesin, et läheme siit ristist otse finishisse. Mehed küll veel kobisesid midagi eesootavast huvitavast lisaülesandest, aga kes neid enam kuulas :) Nii jätkasimegi joonelt finishisse.
Jooksuring jäi küll tegemata, kuid seda enam võib nüüd puhta südametunnistusega öelda: tegime suusatrenni Tartu Maratoniks.
Vahva võistlus oli, nii et tänud korraldajatele, stardis ja rajal kohatud tuttavatele ning muidugi ka ilmataadile.