Alustuseks tuleb öelda, et Winter Xdreamil A- ja B-rada (uue nimega vist eliit- ja tavarada) ei olegi, vaid kõik müttavad üheskoos. Kuna tegu on rogain-tüüpi üritusega (võta punkte niipalju kui tahad, millise vahendiga ja millises järjekorras tahad), tekib rajal kiiresti ka hajutus ning kõigil on igati chill. Kuna meie aga seekord kõiki punkte ei võtnud, siis otsustasimegi, et see on siis B-raja tegemine.
Aga nüüd kõigest järjekorras.
Lendstart
Laupäeva õhtul arenes meil Leivoga järgmine diskussioon:
"Telefoni panid kell 5:30 helisema?"
"Panin, panin."
"Sinu mobilil on nii vaiksed märguanded, kas me seda varahommikul ikka kuuleme?"
"Kuuleme, kuuleme - panin helina nii valjuks kui saab."
Ja tulemus? Kell 6:45 helistab murelik Andres, kelle pidime Maardu juurest peale võtma. Ja selle asemel, et seal olla, meie alles magame!!!
Sest Leivol on nii intelligentne telefon, et sellele tuleb öelda ka seda, mis päeval ta äratab. Hetkel kehtiv seadistus oli "Ainult tööpäevadel" ja see ununes muidugi muutmata...
Kohe Andrese järel helistas Alar, kes oli kodus aega parajaks teinud ja selle käigus äkki avastanud, et peaksime juba ammu teel olema.
No aga siis läks kiireks. Riidesse, asjad kotti ja autosse. Alar kesklinnast peale, hooga Maardu poole, Andres peale.
Ja täpselt 2 tunni ja 20 minuti pärast (see oli Xdreami juhendis toodud Tallinnast kohalesõidu ajaks) olime Pannjärve spordikeskuse parklas. Nojah, meil läks see 2:20 antud juhul käima ärkamise hetkest.
Muidugi tuli lendstardile ka lõivu maksta ning lõivuks oli hommikusöök. Jõudsin ime läbi kaasa teha kaks võileiba, mida siis Leivoga autos närisime - aga tavaliselt söön-joon ma võstluste hommikul uskumatult palju: makaronid, praemuna, kohv, võileivad, mitu klaasi mahla või piima...
Strateegia
Olime kaalunud nii rattaid kui suuski, kuid esimesed jäid minu tungval soovitusel kõrvale (meenutan: mulle ei meeldi libedal pinnal sõita) ja mehedki olid lõpuks arvamusel, et kuna järved on nii lähestikku, pole rattast palju kasu, ehkki teid oli järvede vahel palju. Ja suusad jäid kah kuidagi sujuvalt lõrvale, nii et liikusime täiesti tavalisel moel jalgsi.
Teel üllatas autoermomeeter vahepeal -19 kraadiga, kuid kohale jõudes oli päike juba tõusnud ja õues valitses kõigest -18. Sellest hoolimata olid härmas nii Leivo habemetüügas (mida ta oli plaaninud hommikul maha ajada, kuid nüüd ei jõudnud) kui minu ripsmed (mida ma polnud plaaninudki maha ajada). Väga raske oli silmi pilgutada vahepeal, ripsmed kaalunuks nagu terve tonni :)
Ja läkski lahti!
Tegime kõigepealt ülemise tiiru, jättes tagasitulekuks punktid 38 ja 43. Algus oli nagu ikka, kiire, ja mina olin siis muidugi see, kes ei jõudnud. Leivo ja Alar pidid muudkui seisma ja mind järele ootama (ei ole minust paksus lumes jooksjat!) ja etteheitvat ilmet varjama. Tuleb tunnistada, et eriti hästi see varjamine korda ei läinud, aga ma oskan hinnata, et nad vähemalt püüdsid.
Kui tempo rahulikumaks jäi, ronisin vähehaaval oma august välja ja hakkas juba päris hea. Aga kuna Alarile see "keep walking" püsitempo ilma vahepealsete (näiteks minu järele ootamise) pausideta vist eriti ei istu, sis nüüd oli tema käes kord longu vajuda.
Ja nii me otsustasimegi alumises otsas kõige alumise kaare (joogipunktist allapoole) tegemata jätta. Ei läinud me isegi joogipunkti, aga ettenägelikult olin enne õnneks lahtisest kraavist pudeli kohalikku avavett täis võtnud.
Lisaülesandeks oli lumetuubiga (või kuidas on snowtube eesti keeles?) sõitmine ja tuubi tagasi mäkke vedamine. Algul tundus hirmus (mulle eriti sellepärast, et Kati lendas kord ühel kiirel rajal tuubiga rennist välja) - aga tegelikult oli äge. Õigemini, äge oli alla sõita, mäkke üles ronimine oli lihtsalt tüütu.
Enne lisaülesannet võtsime ära algul võtmata jäetud punkti 38, aga kui pärast lisaülesannet oli aega veel tund ja veerand, arvasin mina, et nüüd lähme võtma punkti 43, siis ütles Alar kindla sõnaga "ei". Ja kuna lisaülesande juures olid meil ka SI-d täis saanud (vahepealse tühjakslaadmise koht oli joogipunktis, kus me aga ju ei käinud), pidanuks me finishis pulgad tühjak laadima ja siis jälle rajale minema. Mis muidugi olnuks moraalselt vaevaline - praegu ma tõesti ei saa aru, miks ma tahtisn sinna 43ndasse minna :)
Nii et läksimegi otse finishisse. Ja sauna.
Ja nüüd tulebki mängu see, kuidas Xdreami korraldajad on tõelised dzentelmenid. Nimelt oli naistele eraldatud tõeline luksussaun suure baaseini, aroomisauna ja tavalise leilisauna ruumiga, ilusad dushinurgad niikuinii. Mehed olid aga pesnud nagu Xdreamidel enamasti ikka -nõrgalt susiseva kerisega saunas ja paremad päevad juba üle elanud dushide all. Oli ikka hea naine olla :)