Nädal aega kirjutamispausi, aga nüüd kirjutan Hansapank XDreamist. Meie võistkond seagsed@emt sai auväärse 33. koha A-rajal. Stardinimekirjas oli 53 võistkonda, aga üllatavalt paljud said DQ- kommentaarirubriigi põhjal seetõttu, et ei jõudnud kontrollajaks kanuuvahetusalasse.
Võistlus kulges tänavu segiläbi. Ratas (vahepeal oli maastik selline, et eeldanuks trikiratturi kvalifikatsiooni!) lisaülesanne legendi järgi orienteerumine rattal, jooks 8 km, autokummivise, ratas, kiviveeretamine, ratas, kanuu, jooks, sõjaväe harjutusrada ja kompadel käimine, jooks finishisse.
Pea iga X-Dream etapi järel käib diskussioon lisaülesannete üle: oli neid palju või vähe, kas puzzles sai kokkupanekuks valitud sebrapilt iseenese lollusest või on puzzle-teema seiklusvõistlusel põhimõtteliselt out, olid lisaülesanded liiga sõjaväelaslikud või liiga titekad, rada liiga raske või liiga kerge... Seekord ei saa ka mina jätta sõna sekka ütlemata.
Nimelt: kui minult küsitaks, kas ma vihkan kiviveeretamist, vastaksin ma ilmselt "All my life!" sama innukalt kui väike Luke Skywalker küsimusele tähelenduriks saamise unistuse kohta. See on mul niiöelda kasvukeskkonna trauma, sest Põhja-Eestis pole lihtsalt võimalik põldu pidada ilma sealt igal kevadel ja sügisel maapõuest üleskerkinud kive koristamata. No ja minu vanemad ja vanavanemad on minu õnnetuseks alati tahtnud kartulit kasvatada...
Mõningase ironiseerimise saatel kivid ära veeretanud, ootas ees veel hullem kohtumine oma lapsepõlvega: kompadel käimine. Kunagi ammu nimelt tegi isa mulle sellised, ja harjutasin innukalt nii kaua, kuni kiirust arendada püüdes näoli maha lendasin. Põse seest nopiti liivaterad välja ja kõik oli OK, aga kompadele ei meelitanud mind enam kunagi ükski vägi. Kuni pühapäevani.
Kohtunikel võis ilmselt üsna naljakas olla, kui üks oma arust seiklussportlane äkki hüsteeriliselt kuulutab, et tema seda asja EI TEE ja antagu või võistkonnale DQ, no ikka ei tee... Aga väga mõistev kohtunik oli - aitäh talle!-, selgitas ja julgustas. Ja lõpetanud võistkonnaliige võis aidata ka, nii et Leivo toel ma selle ringi lõpuks ikka läbisin. Siiamaani muide imestan selle üle!
Nii et moraal: korraldajad teevad oma parima olemasolevate võimaluste piires trassi ja lisaülesandeid nuputades, aga nii suure osalejate arvu juures on iga asja puhul kindlasti keegi, kes ütleb, et no NII LOLLI värki poleks mingil tingimusel tohtinud võistlusse panna... Mina siiski ei ütle. Kui väga vaja, võin uuesti isegi kompadel käia!
Üllatuslikult olime seekord kanuus väga tublid. Ilmselt aitas risune jõgi sellele kaasa, et võistkondadel "kolm meest paadis" jõutõmmete-eelist ei olnud. Ja mina sain end lõpuks ometi kasuliku võistkonnaliikmena tunda, kui kanuu paarist kitsaskohast no lausa imelise osavusega läbi tüürida suutsin.
Võistluse korraldajad olid eelinfos märkinud, et rada kontrollides olid nad kohtunud metsseaga, nii et üks korraldaja pidi tubli veerandtunni vihase kuldi eest puu otsas passima. Arutasime meiegi enne võistlust metsseaga kohtumise tõenäosust, mille peale Alar lõpuks asjatundlikult arvas, et kui metsas on 500 inimest, istuvad pigem sead puu otsas. Nii ilmselt oligi, sest ehkki sea songermaid oli rohkesti, polnud kuskil näha ühtegi siga. Puude otsa polnud aega vaadata.