X-T teine etapp Taevaskojas oli selle võistluse jaoks üllatavalt rahvarohke. Ja ka – mitte küll üllatavalt, sest seda võistlust tundub õnnistatavat ilusa ilmaga – väga päikeserohke. Mis muidugi ei takistanud mul enne võistlust jätmast rattavahetusalasse maha joogikotti ja lootma, et saab need kaks tundi ka ilma veeta hakkama.
Rattavahetusalasse? Jah, rattad tuli seekord enne starti transportida stardi-finišipaigast eemale ning kõik rattaetapiks vajalikud asjad rataste juurde jätta. Mina jätsin igaks juhuks sinna (lisaks juba mainitud joogisüsteemile) veel hulga asju, mis olnuks põhimõtteliselt kasulikud juba jalgsietapil: sportlikud päikseprillid, GPS, batoonid. Aga noh, sai edukalt hakkama. Seda enam, et kuna eelmisel õhtul (et mitte öelda öösel) olime Urmase ja Marge külalislahkes kodus rohkelt veini ja koduahjus suitsutatud liha manustanud, võtsime tempot rahulikult.
Üllatused algasid juba stardis, kus tiimide kaardid polnud kenasti numbrite järjekorras, vaid läbisegi ja igaüks pidi oma kaardi sellest segadikust üles otsima. Aga läks seegi õnnelikult, kedagi pikali ei joostud ning küllap leidsid kõik kaardigi suurema vaevata.
Kaardileidmisega üllatused veel ei lõppenud, vaid kohe tuli täita lisaülesanne. Võis tegelikult küll ka täitmata jätta, aga kolm punkti jäänuks siis kindlasti kaduma, nii et enamik, kui mitte kõik, jäi kohapeale arvutama.
Arvutama? Jaa. Kaardil tuli kokku liita jalgsi- ja rattaetapi punktide väärtused, lugeda kokku kattuvad punktid (need, mis olid esindatud nii jalgsi- kui rattakaardil) ning leida, mitu punkti olid korraldajad maastikule paigutanud.
Väga lihtne – võtsime legendiriba ette ja liitsime punktide esimesed numbrid kokku, mina jalgsi-, Leivo rattaetapi omad. Siis liitsime. Kattuvad punktid ja punktide koguarvu leidsime samuti legendi järgi – aga mõnedki kaasvõistlejad hakkasid hoolega kaarte kõrvutama ja punkte loendama, mis loomulikult oli esiteks ajamahukam, teiseks rohkem eksimusi võimaldav. Igatahes olime üks esimesi tiime, kes rajale läks!
Jalgsietapil veetsime metsas kaks tundi, et võimalikult varakult rattale istuda. Toredaim oli ujumine Taevaskojas üle jõe – saanuks ka üle paarisaja meetri kaugusel oleva silla, aga ilm oli palav ja vesi jahe, nii et muudkui kõrgest kaldast alla ja vette. Läbi vee tuli käia veel paar korda ja ehkki “Kas teie tahaksite sellise ilmaga riietega vette minna?” (Copyright Priit Pullerits) kõlas mitmel pool ja mitmest suust, leidus tahtjaid veel kahel teiselgi korral. Tõsi, siis polnud vaja ujuda, jalad jäid põhja ja piisas solberdamisest.
Rattaetapis oli vaja mind rattakandmise alal tugevaks treenida, nii et tegime paar lõiku läbi võsa ja metsa, ratas õlal. Ja eriliseks maasikaks sai otse finiši eel olev punkt, kus rattaga tuli üles ronida sellisest seinast, kus Künnapi klubi saaks raudselt juba köieltõusu harjutada. Päris üles ma omal jõul sealt ei saanudki, vaid Leivo, kes oli oma ratta üles viinud, tuli mulle vastu ja jooksis mängleva kergusega ka minu ratast tassides tippu välja.
Õnneks oli sealt finišisse ainult laskumine.
Ja rõõmsa üllatusena segavõistkondade kolmas koht.
Meie teekond:
Jalgsi: 22-41-31-30-40-20-57-32-36-55-23-42-39-33-43-56-21-Vahetusala
Rattaga: 43-33-39-23-55-58-46-48-52-47-59-38-32-30-41-49-22-Finiš