Alustama peaks kahe kuu tagant, mil Leivo tööandja kinkis meile pulmadeks romantilise lühipuhkuse Pärnu hotellis Strand. Ööbimine, õhtusöök, privaatsaun, tasuta sissepääs ööklubisse, joogid jm. Broneerisime selle alguse 29.maiks - siis sirelite õitseaeg on käes, kui Marie Underit meenutada, kaks kuud juba abielus oldud ja teadagi mida veel vaadata: ka ühtegi spordiüritust sel nädalavahetusel ei olnud.
Ei olnud umbes kuu aega, sest siis jagas Randy laiali reklaamtrükised uue võistluse X-t kohta. Ja meie olimegi kohe oma plaanidega ristteel, kas minna lühipuhkusele või Randy võistlusele.
Otsustasime minna mõlemale. Mis siis, et üks Pärnus ja teine Pannjärvel ehk diagonaalis läbi terve Eesti.
Pärnus oli meie kasutada kahekorruseline sviit keerdtrepi ja merevaatega rõduga, ilus ilm ja loomulikult meie ise täiesti teineteise päralt. Söök ja vein maitsesid samuti hästi ning ehkki me olime algul ööklubi suhtes kõhkleval positsioonil olnud, jõudsime lõpuks sinnagi. Mis tähendas umbes paaritunnist und, enne kui tuli hakata Ida-Virumaa poole sõitma.
Nosisime autos hotellist kaasa saadud hommikusöögipakki (kokad pidid tööle tulema alles kell kuus, nii et meile pakiti õhtul moonakott valmis) ning muudkui sõitsime. Ja olime vist esimesed, kes kohale jõudsid :)
Ilm tõotas tulla kuum. Ja metsade vahel ei tõotanud tulla mingisugust tuult. Riietusime võimalikult õhukestesse retuusidesse ja otsustasime lühikeste varrukatega pluusi kasuks - pigem kraapigu oksad kui on ülemäära palav!
Olles võistlusjuhendist lugenud, et materjale hakatakse jagama 9:30 ja et tegu on rogaini-tüüpi võistlusega, olime oletanud, et "materjalid" sisaldavad ka kaarte raja planeerimiseks. Aga võta näpust! Kotis olid ainult rinnanumbrid ja haaknõelad :) Nii jäi meil üle tubli tund, mille sisustasime stardi eel auto pakiruumis magades. Istmed, muidugi, olid lamedasse asendisse lastud, sest enne meid oli seal sõitnud kaks ratast.
X-t formaat nägi ette startimist jalgsi ning kohustuslikku liikumisviisi vahetust teise ja kolmanda tunni vahel. Meil juhtus nii, et olime jalgsirajal peaaegu täpselt kolm tundi, kuid plaanitud punkte ikka ära võtta ei jõudnud - ma nimelt ei jaksanud eriti joosta. Algul küll, aga umbes pooleteise tunni järel olid sääremarjad muutunud täiesti tuimadeks pakkudeks - ja kus sa nendega siis ikka kiiresti liigud. Pigem muretsed, et krampi ei tule. Mis, muide, on tavaliselt mulle üsna võõras mure. Aga võibolla oli eelmise päeva vein viimased vedelikuvarud kehast välja viinud...
Isegi rattal oli algul raske sõita, aga õnneks läks see siiski kiiresti üle. Ja siis oli juba selge rõõm. Ja terve võistluse lõpus olin ma igatahes palju vähem väsinud kui jooksuetapi lõpus :)
Aga ilm oli ilus ja kokkuvõttes emotsioonid väga positiivsed.
Tagasisõidul põikasime läbi veel kohast, kuhu Leivo talvisel Icebugil oma ratta spidomeetri kaotas. Otsisime, kuid otsi sa nõela heinakuhjast või rattakompuutrit järskau serval kõrgeks kasvanud rohust. Aga me vähemalt proovisime!
All on hetkejäädvustus fotograaf Alar tasa kaamerast.
