XDreami kolmas osavõistlus toimus Keila-Joal. Harjumatult Tallinna lähedal, sest tavaliselt tuleb arvestada ikka sõiduga Lõuna-Eesti kanti - ja nii olime Leivoga (harjumuspäraselt vara sõitma hakates) juba poolteist tundi enne starti võistlusalas. Lebotasime, jälgisime teiste saabumist ja võistluskeskuse melu. Kuni saabus Alar, kelle jaoks toimus võistlus üldse praktiliselt koduõues. Tema tuli oma sealkandis asuvast suvekodust ning tema pere oli raja ääres meile pidevalt toredaks ergastajaks ja fännklubiks.
Start oli seekord ratastel. Ning kui võistlusjuhendis oli tungivalt soovitatud maastikul olevate klaasikildude tõttu tagavara-sisekumme kaasa võtta, siis sai juba alguses tõestatud, et hoiatusega oli tõsi taga: kohe vanale sõjaväealale pöördudes hakkas ümberringi kostma plaksatusi nagu lahinguväljal ning üks kui teine tiim tõmbas tee äärde kummi vahetama. Peraküla Krupil õnnestus aga pooleks sõita ka ratta väliskumm: just nimelt pooleks, mitte lihtsalt auk sisse. Seda juba ei paranda ning tagavara-väliskummi ju kah võistlustel kaelas ei kanna...
Meil õnnestus tervete kummidega pääseda ning sõitsime üpris rahuliks ja ettevaatlikus tempos edasi.
Juhend lubas seekord ka seda, et raja planeerimisel on arvestatud nii, et rada saab läbida ka kuivaks jäädes. Teades, kui väga meeldib XDreami korraldjatele võistlejaid märjaks kasta (see on positiivselt, mitte nurisevalt öeldud), tundus lubadus algusest peale uskumatu. Ja õigusega: üpris varsti tuli võtta jalgratas õlale ning ronida temaga kaelani (OK, pikemad mehed siiski ainult rinnuni) vette, et optimaalseimas kohas jõge ületada. "Ronida" tähendas siinkohal tõusu ja laskumist järsust ning lisaboonusena liivasest-mudasest kaldast. Alari tehtud fotol näitab jõeületuse stiili Leivo (pange tähele, ta on kalda lähedal alles - hiljem läks vesi sügavamaks :)
Kuivaks, küll mitte korraldajate süü tõttu, ei jäänud me ka merre asetatud punkti juures. Kivid olid lihtsalt nii libedad, et niitsid jalad alt. Ingelmanagement Vahuri tehtud fotol näitab kukkumisstiili Alar, kes enda sõnul tahtis punkti võtta korralikult sukeldudes ja selle eest stiilipunkte saada.
Vahepeal viis rattateekonna valik meid sügavate aukudega mudasele ja lombisele teele. Oi, see muda oli libe nagu tatt, sügav nagu... ei teagi mis, võibolla nagu öö :) ning selles rattaga liuglemine käis kõrgelt üle pea minu tehnilise rattasõidu oskustel. Püüdsin küll, kuid kui ühte rööpasse libisedes pidin teise tiimi võistlejale peaaegu otsa kukkuma, loobusin ja suuremate mudaaukude vahel lükkasin ratast käekõrval.
Mudaaukude lõpuosas jäi tiheda jalgratturiteparve teele ettevaatlikult manööverdav Toyota, mille omanik oli ilmselt äsja oma autot pesnud. Oi, kuidas juht nördinult signaalitas, kui üks rattur teise järel temast läbi vee ja muda lähedalt mööda kihutades auto peaaegu klaasideni porivett täis lärtsatas! Bad luck, sattusid autoga valel ajal valesse kohta :)
Teises kohas, kus mööda libedat perve sai sõita ümber sügava mudamülka, tegi Alar äärmiselt efektse kukkumise. Kahjuks polnud kohal ühtegi fotograafi, sest pildid saanuks ägedad: kui esiratas mudasse kinni jäi, hakkas ratta tagumine osa nagu aegluubis kerkima. kerkis, kerkis, kerkis... üle kujuteldava ringjoone keskpunkti jõudes tuli muidu gravitatsioon appi ja teine pool ringist möödus kukkumise tavapärase kiirusega. Alar, kellel kukkumise käigus õnneks midagi ei juhtnud, ütles pärast, et ta oli tõepoolest väga pikka aega jälgida jõudnd, kuidas muda talle järjest läheneb :)
Lisatud pildil (fotograaf Kaspar Hanni) demonstreerib Leivo aga seda, kuidas rattaetapil sillapunkti võtta. Päris tõsine turnimine ja küünitamine oli!
Esimene jooksukas möödus päris kergelt. Ragistasime metsas, tegime paar väiksemat viga punktide leidmisel, ja saigi juba taas rattale istuda ja kannudeni sõita.
Jalgrattaetapi lõpetamise lisaülesandeks oli seekord male: ühe käiguga pidid valged mustadele mati tegema. Meie, genialistid, püüdsime aga vähemalt viis minutit anda tuld ... mustade lipule. Kui see kõigi kolme mitmekordes proovimise järel võimatuks osutus, vaatasime juhendit. Ennäe, kuningat tähistas hoopis tagurpidi südamekujuline asi ning peale vaadates loogilisim valik, kolmeharulise krooni kujuline, osutus hoopis lipuks :) Nüüd õnnestus matt esimese pealevaatamisega loetud sekundite jooksul. Eks ole, tuntud RTFM (read the f***ing manual) sündroom: loe juhendit ikka alles siis, kui oled kas kõik juba vussi keeranud või lihtsalt asjata aega kulutanud... Ja nagu juba kuulda, polnud me selle veaga sugugi unikaalsed.
Taaskord juhendit tsiteerides: kanuupunktides oli kohustuslik ka kanuu ette näidata. Nojah, kes muidu oleks edasitagasi otsa sellel veetaimedesse kasvanud ja lemmekihiga kaetud jõel kanuuga teinud! Sest jõgi oli suures osas paks nagu supp: ühtlane heleroheline mass, kuhu mõla sisse kinni jäi ning kanuunina endale vetevana habeme ette kogus (meie kanuul oli ninal kramm ilmselt mingist kunagisest kivi otsa sõidust, kuhu veetaimed eriti magusalt kinnitusid). Oh, kui väsinud olid pärast käed ja õlad selles massis pahmamisest... Lisaks haises see kõik nagu keskmine virtsahoidla, kõdunev mudakloaak või kauaks vaasi jäänud lillevesi. Leivo, kes käis maal punkte võtmas, pidi ühes kohas läbima ka kirjeldamatult sopase sügava mudakraavi, mlle järel ei saanud õnneks enam arugi, kas haiseb jõgi või selles sopas kümmelnud Leivo :)
Kanuu järel tuli taas jooksukas. Ootamatult pikk. Noh, mitte just päris ootamatult, sest oli ju arvata, et nii kergelt me jooksus ei pääse, nagu esimene etapp lubas. Vahepeal lisaülesanded. Kusjuures lisaülesandeid teadmata tuli valida, kes lisaülesandeid sooritavad. Minu ülesandeks sai sõita mööda trossi üle Keila-Joa joa (Alari tehtud pildil ripungi seal fotograafide tule all), Leivo pidi hiljem köiega laskuma Türisalu pangalt. Kuna tema laskumise ajal pidid teised tiimiliikmed jõudma ringiga mööda teed joostes panga alla (meie koos tiimiga 69 laskusime küll mööda puid ja kive kuskilt vahepealt), olin ma selle varasema jaotuse üle tol hetkel üpris kuri: mina olin tolleks hetkeks jooksmisest kõige rohkem väsinud, kuid köiega oleksin viuhti alla saanud ja teisi oodates taastunud... Noh, aga eks ootamatused ja tiimisisese tööjaotuse kaartide sassilöömised kuulu seiklusspordi juurde.
Vahetult enne finishit tuli veel üks ülesanne: lüüa jalgpall väravasse. Millest sai meie Suur Läbikukkumine. Mina tean, et olen jalgpallis äärmiselt sitt tegija (põhikoolis rikkusin pidevalt oma esimese veerandi kehalise hinde sellega, et sain jalgpalli hindeliste pealelöökide eest kahe - mul tõesti ei õnnestunud mitte ühelgi aastal kümnest löögist mitte ühtegi sisse saada!). No ja polnud minu katsed edukamad ka selgi korral. Sama lugu oli Leivo ja Alariga, sest neilgi kiskus pall igale poole mujale kui väravasse. Kusjuures Alaril läks esimene löök küll otse värava keskele, kuid pall peatus... täpselt väravat tähistaval joonel ega ületanud seda. Nii et kohtunikud ei saanud väravat lööduks lugeda.
Ma tahtsin juua.
Ma tahtsin süüa.
Ma tahtsin pesta, puhtaid riideid, koju... Üldse igasuguseid asju.
Selle asemel mässasime minutit kakskümmend lootusetult palli lüües ning sellega tagasi löögijoonele joostes. Mul olid närvid täitsa läbi, loopisin asju, vandusin, tigetsesin, nõudsin, et me lõpetasime ja trahviaja võtaksime... Käitumine, mis tagantjärele tundub endalegi täiesti nõme, aga sel ajal... noh, lihtsalt teisiti ei saanud :)
Lõpuks võtsimegi lisaülesande sooritamata jätmise eest trahvi ja läksime finshisse. Tuju muidugi täiesti rikutud.
Võitja ajaks oli plaanitud A-rajal 5,5-6 tundi (kuiva ilmaga vähem, vihmaga rohkem). Oli kuiv ilm, kuid võitja Areal Team veetis rajal 7:07 tundi. Ning meie, kes olime plaaninud seda arvestades lõpetada kõige rohkem 8 tunniga, finisheerusime 9:28-ga. Lisandus tund trahviaega sooritamata jäänud lisaülesande eest, mistõttu ajaks sai 10:28 ja kohaks 45. Kui jalgpallialas pusimise järel oleks näiteks viimane löök sisse läinud, oleksime olnud kohal 32. Aga teadagi: oleks tädil rattad all, oleks ta omnibuss...
Ja tagantjärele: tühja sest trahvitunnistki, tore võistlus oli!!!
____
Lisatud: Alari ja tema pere tehtud fotoreportaazh. Sellest, kuidas võita segadest B-rada, kirjutab Eveli. Team Skype Omega kolmikmuljed B-rajalt (Triin viitab oma jutu lõpus tiimikaaslaste kirjutistele ka).