Üheks kõige huvitavamaks teemaks seekordsel team meetingul oli välisesineja Víctor Sáncheziu käsitletud “The Zara case” ehk siis Zara edulugu: lugu sellest, kuidas ühest väikesest Põhja-Hispaania provintsi rõivaärist kasvas ülemaailmne menukas kiirkoekett. Või õigemini mitte lugu ise, vaid selle teokstegemise meetodid.
Rõiva- ja moekaubanduses tegutsevatele inimestele pole alljärgnev kindlasti uudiseks (Kairi näiteks teadis kõiki allolevat kohe, kui sellest rääkisime), kuid mulle oli küll. Seepärast panen ka kirja. Ja muidugi lisan tõelise selfie-pildi endast oma ainsamas Zara-kleidis, pildistatud hotelli toas peegli ees 
***
Kui tavaliselt on rõivatööstustel 4 kollektsiooni (kevad, suvi, sügis, talv), siis Zaral on neid… 52. Iga nädal tulevad uued asjad.
***
Kiire tootmine ja tarneahel tähendab ka seda, et inimesed peavad poes tegema ostuotsuse kohe: kogused on väikesed ja homme, rääkimata nädala pärast, ei pruugi meeldima hakanud asja enam olla. Ei mingit kõhklemist ja järelemõtlemist, otsustada tuleb kohe. Tavaliselt otsustatakse sellistel puhkudel muidugi positiivselt.
***
Zara ei tee ka reklaami, vaid soovitused liiguvad suust suhu ning reklaamiks kasutatakse oma vaateaknaid. Poed on seepärast suurtel pea- ja moetänavatel, kõrvuti eksklusiivsete ja kallite kaubamärkidega. Inimpsühholoogia töötab ju nii: Pood X – ilus ja moekas, kuid kallis, pood Y tema kõrval – sama, nende kõrval Zara – oo, odav, aga kõrvuti moekate ja ilusatega, järelikult ka ise moekas ja ilus, ostan!
***
Ja kõige mõtlemapanevam oli minu jaoks ikkagi see, et Zaral pole missiooni päästa maailma, teha inimesi õnnelikumaks ilusate riiete kaudu vms üllalt sõnastatud eesmärki. Nad lihtsalt teevad seda, mida oskavad – riideid.
Küllap peaksime kõik sellele mõtlema, kui identiteedikriis ja elu mõtte üle juurdlemised peale tulevad…