Täna sattusin ühes grupis vaidlema noorte internetikasutuse üle. Või kas just vaidlema, ütleme, et arvamusi vahetama.
Kui ma mainisin, et vaatan aegajalt oma laste rate.ee kontosid, et olla kursis seal toimuvaga, sain ühelt teiselt emalt tungiva soovituse, et sellised asjad tuleks kodus üldse ära keelata, kui lapsel endal nii palju mõistust peas pole, et reiti ei roniks. Noh, tema enda laps olevat muidugi nii mõistlik, et rate polevat nende kodus kunagi rääkimist väärt teemakski tõusnud.
Ma ei tea, mis saatan mulle kõrva sosistas, et ma soovitaksin sel emal ikka järgi vaadata, kas ta lapsuke ikka tõesti nii reitipuhas on. Ema võttis tuld, arvuti oli kah käeulatuses ning mina veel õpetasin teda vastutulelikult, kuidas imelihtsalt, ees- ja perekonnanime kaudu kontot otsida saab.
Kohe esimese laksuga tuligi konto välja. Minu meelest täiesti tavaline teismelise konto.15-aastasel piigal oli märgitud VV (väljavalitu) ning ühele pildile, kus tüdruk huuli prunditas, oli alla kirjutatud "mmm...tahaksin sind suudelda..." Sellest aga piisas, et ema enamvähem karjatas ja koju tormas. Küllap lapse üle kohut mõistma ja reiti keelustama.
Mjah.
Ma ei ütle, et end liiga hästi tundsin.
Ühest küljest olin küll ühe naiivse lapsevanema "silmad avanud" ning ehk hakkavad ka teised stseeni tunnistajaks olnud rohkem selle peale mõtlema, mida nende lapsed internetis teevad. Ja selle vastu samamoodi huvi tundma kui nende tegemiste vastu päriselus.
Teisest küljest - oli see väärt ühe teismelise rikutud päeva ja talle kaela langevaid võimalikke karistusi? E-elu, olgu rate.ee-s või Orkutis või kus iganes, on ju loomulik osa tänapäeva noore maailmast. Oleks ainult vanematel jõudu ja oskust sellega delikaatselt kaasa minna, mitte uut ja tundmatut paaniliselt karta. Või lihtsameelselt arvata, et minu suurepärane laps sellise jamaga küll ei tegele.