Ees ootab naistepäev ja vägisi tikuvad pähe romantilised mõtted - näiteks meenutused kunagistest armumistest. Seda enam, et tänavatel on suured Pet Shop Boys plakatid - ja see on bänd, kelle muusika saatel möödusid minu esimesed suuremad romantilised hingevärinad.
Armumine... ma ei ole kunagi aru saanud inimestest, kes uhkelt väidavad, et nende esimene armumine oli juba kuskil liivakastieas. No eks muidugi oli minulgi selliseid tundevirvendusi. Näiteks poisi vastu, kellega kuueaastastena kolhoosilaudast minu vanaema juurde kassipoja tassisime. Või salasümpaatia algklasside klassivenna vastu, kellel olid nii-ii tumepruunid silmad ja kes pealegi lubas mind naiseks võtta. Aga see pole siiski see.
Minu Päris Esimene Armumine jäi 14. eluaastasse. Koolipeo puhul oli mul seljas ema kahar sinine seelik, tollase moe kohaselt kitsa valge vöö ja kahe suure taskuga. Seelikut kaunistas kroogitud varrukatega valge pluus ning kõrvades samuti emalt laenatud kumavad pärlkõrvarõngad. Jalas olid madalad valged kingad, mida venepäraselt loodotshkateks kutsuti. Ning mu vööni juuksed olid täispikkuses lahtiselt seljal. Oh, ma mäletan seda nii hästi, sest tundusin endale nii kaunis... Eriti siis, kui üks vanema klassi poiss mind ootamatult tantsima kutsus.
Ma ei olnud 14-aastaselt popp peotüdruk, sest olin aeglasema küpsemisega ja naiselikumate klassiõdede kõrval ikka täitsa laps. Viisakas ja tagasihoidlik olin ma ka, ei osanud itsitada ja eputadagi. Nii et ma lihtsalt seisin tüdrukute kihistavas kambas, kui See Poiss - koolis ülimalt armastatud ja populaarne - äkki üle saali lonkis, minul - jah, just minul! - käest kinni võttis ja mu tantsupõrandale viis.
Rohkem polnudki vaja. Ma olin ülepeakaela armunud.
Sellest ajast tabab mind nostalgiahoog Pet Shop Boysi ja Duran Durani kuulates - nende lugude järgi me seal tantsisime. Ja sähviv diskovalgus. Ja kooliaula spetsiifiline, veidi tolmune ja higihõnguline õhk. Ja Tema valge sametpusa, millel oli veidi ebamugav kätt hoida, sest see kippus kogu aeg vastukarva libisema...
Või teine hetk, juba keskkooli ajast. Kuidas vaatasin poissi, kellega olin aastaid olnud lihtsalt sõber, kui ta ühe sünnipäeva lõpu eel, juba hilisööl, istus ja kitarri saatel laulis. Laul oli muidugi kah vastav: "Love me tender" eestikeelne variant. Kuidas mu süda murdus, sest ta ei laulnud seda minule: just hiljuti oli ta mulle tunnistanud, et talle meeldib üks teine tüdruk... Tunnistamise hetkel oli see mulle veel ükspuha, andsin talle veel asjalikku nõugi, milliseid tegevusi too tüdruk armastab ja mida poistes hindab... aga ei, mitte enam nüüd! Mitte enam! Kuidas oleksin tahtnud tol hetkel, et ta oleks vaadanud mind ja laulnud seda mulle...! Sest tol hetkel ma armusin.
Kolmas. Noormehega, kellega ma niiöelda ametlikult käin, oleme mütanud minu jaoks lõputu igaviku mööda metsa ühte konkreetset kivi otsides. Mu jalad on valusad ja väsinud, käsivarred kuuseokstest kriibitud, on palav, higi jookseb mööda keha ja nägu ja valgub silmadesse, juuksed ja okkad kleepuvad kaelale... On lõpmata vastik ja ma avan suu, et lõpuks nurisema hakata - aga mu vaevatud pilk tabab äkki mingil kummalise nurga all eesmineja õlgu, kukalt, käsivarsi... ja ma ei ütle midagi. Vastupidi, mind valdab kummaline õrnus ja hellus. Olen armunud.
Neljas. Oleme keset pidu välja läinud ja seisame külma tuule käes laterna all. Noor korporant ütleb ühe hingetõmbega, et ta on maani täis ja käis just oksendamas ja armastab mind ja lööb maha kõik, kes teda selles takistavad. Laterna kõikuv valgus, riietest läbi tungiv jäine tuul, kirjeldamatult jabur situatsioon... ja ma armusin.
Viies. Suurema seltskonnaga talvine väljasõit. Oleme käinud ööklubis ning seltskond valmistub lahkuma. Mina ja üks mees tantsime, aga teised ei märka seda. Vastupidi, hoolitsev sõbranna korjab toolilt kaasa meie fliisid, arvates meid juba lahkunuks. Nii et kui meie teiste äraminekut märkame, on meil garderoobis ootamas ainult õhukesed koorikjoped ning seljas selja külge kinni tantsitud T-särgid. Majutuspaigani on paar kilomeetrit ning väljas viisteist kraadi külma. Oh, kuidas me sel teel kiirustasime, naersime, jäisel teel libisedes teineteise külge klammerdusime... Nii külm pole mul veel kunagi olnud! Aga emotsioonid olid laes ja no mis seal ikka - ma muidugi armusin...
Kuues. Seitsmes. Kaheksas... Neid lugusid tuleks muudkui veel ja veel. Kõige ilusamad - ja ka kõige valusamad - olen kirjutanud isiklikult, ainult neljale silmale lugemiseks. Sest seal on armumisest kasvanud armastus... ja see on juba hoopis teine lugu.
Aga las ka armumised olla. Mälestus neist tuleb lihtsalt mõnikord kallale ja toob suunurka nostalgilise naeratuse.