Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Kõnnu pood, kassiga

Suvi2011 016

Naaberküla Kõnnu on läbi ajaloo olnud määrava tähtsusega. Mummi, Vanaisa ja teised nende põlvkonnakaaslased käisid seal koolis (Kõnnu kool tegutses 1918-1975), seal oli meierei ja viinaköök (praegu olevat see hoone kuuldavasti müügis) ja postkontor ja seal toimusid mitmed suured peod.

Praegu on seal külamaja, raamatukogu, ratsatalu – ja mis peaasi, meile lähim pood. Pood, kus kunagi algas Mummi müüjatee ehk kus ta mõned oma noorusaastad töötas – ja mille järgi paljud piirkonna inimesed teda praegugi mäletavad.

Endine, otse läbi metsade kulgev Vanaküla laste 5-kilomeetrine koolitee Kõndu on täis kasvanud, nii et poodi saab ringiga Valgejõe või Parksi kaudu – olgu jalgrattaga, autoga või lihtsalt jalgsi, nagu talvel Karin-Kairi lastega retklesid. Ja minu lapsepõlves oli muidugi üliäge, kui sinna sai sõita isa mootorratta tagaistmel.

Seekordne külastus Kõnnu poodi piima järele oli igavalt autoga, sest käisime enne ka Kemba nõmmes mustikal. See-eest tervitas meid poe ees  suur valge merevaigusilmadega kass!

Nastik piirikivil

Suvi2011 010

Meie krundi servas on kivihunnik (mälestus kolhoosiajal kokkulükatud kiviaiast, mis meie heinamaa servas ehk “Aabrami piiril” leppade all veel jupikesena alles on) ning keset kive kasvab väga vana metsõunapuu. Seepärast öeldaksegi meil sellest kohast rääkides lihtsalt “metsõunapuu all” ja kõik teavad, millest jutt, ehkki metsõunapuid on ligiduses veel mitmeidki. Metsõunapuu all küpsevad esimesed metsmaasikad ning kui Memmel veel loomad olid, tõime neile korviga metsõunapuu alt õunu.

Seal metsõunapuu all oligi keras suur must nastik, pikk ja jäme nagu mauk, kui emaga mustikalt tulime. Ei lasknud end meist segada ega midagi. Oli alles veel ka hiljem, kui koos Jüriga uuesti ussi vaatama (ja pildistama) tulime. Sihuke paks piiripeenra-uss.

Rekonstrueeritud suunavat infrastruktuuri kasutamas

Kõnnu Suursoo on saanud uue ilusa laudtee, ametlikus keeles on rekonstrueeritud Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala külastust suunav infrastruktuur.

Isa69 041

Kasutasime ja kiitsime heaks! Ainult paljajalu veel käia ei saanud – värske laudtee oli kulumata ja üpris pinnuline – aga küll aeg, vihm, tuuled ja laudteel astuvad jalad selle probleemi kõrvaldavad. Aga jalgrattaga oleks kindlasti parem sõita kui vanal – laudade vahe on kitsam.

Ja murakadki, mida laudtee kõrvalt noppida, olid juba peaaegu valmis.

Isa69 017

Isa69 022

Lõpetasime ujumisega Paukjärves ja siis sama teed pidi tagasi, vahepeatusega väikese vaatetorni juures.

Isa69 045

Isa69 023

 

Isa69 035

Kartulimardikate jahil

Isa69 013

Igal suvel tuleb otsida kartulipõllult mardikaid. Nii tänavugi.

Ode meenutas, et kui tema oli väike, andis vanaisa iga leitud kartulimardika eest ühe värvilise šokolaadinööbi ja lõpuks kogunenud tal nööbikesi terve tassitäis. Tänavu nööbikeste-diili polnud, kuid see poleks ka nii edukas olnud: mardikaid oli õnneks vähe ja needki ainult ühes kohas.

Uusi asju maal

Üllatus, mille ehitamisele ema-isa oma pulma-aastapäeval vihjasid, osutus olevat mõnus aiamajake, millesse vähemalt kaheksa inimest korraga “lõretama” mahub.

Isa69 057

Ning korvpallihuviliste tungival nõudmisel sai kuuriotsa üles pandud korvpallirõngas. Ei saa küll jätta tsiteerimata rõnga asjus kärsitu olnud Martinit, kui ta nägi isa ja vanaisa viimase sünnipäeva tähistamas ja möönis: “Tõesti on vist parem, kui nad seda täna ei tee – siis saab ikka otse.” Naeratus

Sai küll otse.

Isa69 062

Eesti neiu

Isa69 004Ode Liis rahvariietes. Komplekti juurde käis tegelikult veel ka tanu ( ilma peakatteta kandvat rahvariideid ainult joodiku tütar, nagu teadis Kati), aga seda polnud pildistamise hetkel veel peas.

Aga muidugi teenis rahvariietes olek palju teraseid kommentaare hoolivalt vanemalt vennalt, mis lõpuks viisid tormilise ja naeru lagistava kähmluseni. Lisan selle siia nostalgilise meenutuse pärast, et Ode ja Jüri on varasest lapseeast peale tõsisemalt ja vähem tõsisemalt ja üldse mitte tõsiselt omavahel tülitsenud. Alates sellistest asjadest nagu umbes kuueaastase Jüri poolt narivoodis sosistamine Ode Liisi kaisukaru kohta: “Silekarv on loll!- “Ei ole!” – “On küll Silekarv loll…”, et  nelja-aastane Ode vihastaks – ja lõpetades praeguste “tülidega”, mis on tõesti üles võetud ainult noore energia pulbitsevast ülejäägist.

Ma vist olen lausa pettunud, kui need “tülid” ükskord lakkavad Naeratus

Isa69 006

Kajakiga Hiiumaa laidudel

Kajakiga Hiiu laidudel 2011 019

Jaanipäevajärgset pikka vaba aega ära kasutades plaanisime teha kolmepäevase kajakimatka Hiiumaa laidudele. Vahepeal mitut erinevat kooslusvõimalust omanud seltskond kujunes lõpuks neljaliikmeliseks: Valdek ja Reigo ühestel, mina-Leivo kahesel kajakil. Ning erilised tänud Valdekule, kes ajas välja laidude külastamiseks vajalikud loadning teavitas meie retkest ka merepäästet.

Marsruudiks kujunes Rohuküla-Pasilaid- Mõisaholmi front -Harilaid –Hõralaid (1.ööbimine), päevateekond 30 km. Teisel päeval sõitsime Hõralaid-Heltermaa-Kaevatsi- Saarnaki-Kõrgelaid-Hanikatsi (2.ööbimine), kokku 25 km. Kolmandal päeval sõitsime Hanikatsilt Heltermaale, väikese kajakivahetuspeatusega Kaevatsil.

Jaanilaupäeval möllab kõikjal Eestis tugev tuul ning tormi kese on Hiiumaa taga. Usume optimistlikult ilmaennustusse, mis lubab hommikuks tuule vaibumist – ja 24.juuni ennelõunaks ongi prognoos täitunud ning meri Rohuküla juures vaid kergelt valgete “jäneste” säbruline.

Esimene päev: äraspidine panda ja paduvihm

Rohuküla sadama kõrval, õigemini veidi enne sadamat, on hea koht kajakkide vettelükkamiseks.

Alguses on kõik härga täis ning abiks on ka kerge taganttuul: kiirused GPSi ekraanil (vaadake alloleval vasakpoolsel pildil olevat lahendust “tee ise kajakile GPSi alus”!) vilguvad algusnumbritega 8 ja isegi 9km/h. Kaheksa kilomeetri pärast esimesse peatuspunkti, Hobulaiule, jõudes küsib Valdek, kas me oleme tulnud matkale või kolmepäevasesse trenni – ja tegelikult jääbki see ots nii pikkuse, kiiruse, laine kui aerutamisega harjumatuse tõttu hiljem meile kõigile meelde kui kajakireisi raskeim osa.

Kajakiga Hiiu laidudel 2011 017Kajakiga Hiiu laidudel 2011 016

Väljas on soe päike, aga tuul lõikab märgadest riietest läbi ja kokkuvõttes on jahe.  Lähima vaatamisväärsusena leiab Valdek mingi suuremat sorti ekskremendi, uurib seda kadestusväärse põhjalikkusega ning püüab selle kihilisust ja suurust kirjeldades selgusele jõuda, mis loomalt see pärineb. Ilmselgelt on s***määramine nakkav hobi, sest edaspidi arutleme juba kõik erinevate hunnikute juures nende päritolu üle.

Võtame kerge eine ja lepime kokku, et lõuna teeme järgmises peatuskohas.  5km mööduvad pideva supiteemalise unistuse saatel.

Mõisaholmis (mis tegelikult on Vormsi saar, mitte laid) saame kätte kauaoodatud rassolniku. Esialgu on plaan pärast sööki ka natuke ringi vaadata (taamal paistab näiteks üks vaatlustorn), kuid pärast sööki selgub matka esimene reegel: kõik ringkäigud tuleb teha enne sööki, pärast enam ei viitsi. Peesitame niisama päikese paistel, nopime lõunapaiga lähedusest maasikaid – ja sõidame edasi.

Harilaid on kadakane paarisaja meetri laiune ja kilomeetri pikkune lage saareke Hiiumaa ja Vormsi vahel Hari kurgus. Läbi aegade on ta olnud peatuspaigaks nii laevaliikluses kui  talvisel jääteel. Põhjaosa ehk Kõrgehari on lage kõrgema kruusaseljandikuga, laiu madalamas, lõunapoolses Madalharis on kunagi asunud elamu ja kõrvalhooned. Praegu pälvivad räämas hoonete kõrval peamist tähelepanu kõrged tont-teab-mis-mastid (mis tunduvad olevat tühjad), mahajäetud sadamakoht ja kummalised raudkonstruktsioonid.

Kajakiga Hiiu laidudel 2011 032Kajakiga Hiiu laidudel 2011 031

Kajakiga Hiiu laidudel 2011 027Kajakiga Hiiu laidudel 2011 024

Ja ehkki ees ootav 7,5 km tundub olevat ebameeldivalt pikk, istume siiski paatidesse ja võtame suuna ööbimiskohaks plaanitud Hõralaiule. Teel nuusutab Leivo tuult ja vaatab taevast ja ütleb Leivo saatuslikud sõnad: “Täna tuleb veel vihma.” Kahjuks on tal õigus: läbi esimeste vihmapiiskade saame telgid püsti, süüa keeta tuleb juba telgiesikus. Õhtusöögi peakangelaseks saab Mann, kes korvpallis saadud õlatrauma pärast kajakimatkale tulla ei saanud: kõik ülejääv toit saab ühisel otsusel kuulutatud Manni osaks – ja oma mure, kuidas ta Hõralaiu põõsaste vahelt oma makaronid kätte saab.

Viimasel ajal idamaade suunal reisinud Valdek toob lagedale salapärase plasku, kus sees segu heast konjakist ja Hiina rahvameditsiinijoogist, mis muu hulgas sisaldavat ka koerapeenisepulbrit. Nagu teismelistele, valmistab viimane teadmine kõigile palju nalja ja üldiselt jääb Valdek plasku sisu pruukimisel pigem omapäi.

Sadu muutub üha tugevamaks, plaanitud jalutuskäigust ei tule midagi välja ja tõttöelda oleme ka üsna väsinud – eelmisel õhtul on selja taha jäänud ju jaanipäev. Vajume kiiresti magama – ja järgmine hommik tervitab õnneks juba sõbralikuma ilmaga. Põõsaste külge riputatud kajakipõlled saavad endale välgukiirusel külge ämblikuvõrgud – ning kuna Leivo ämblikega just sõbrajalal pole, kujuneb ka ämblike leidmisest ja välimääramisest üks reisi edaspidiseid põhiteemasid. Ehkki seda lugu, kuidas Leivo püüdis kunagi jala pealt minema ajada “ämblikku”, mis pika paanilise rapsimise järel osutus läbi jooksupükste augukese väljaturritavateks säärekarvadeks, ei ületa ämblikukartjate maailmas ilmselt miski Naeratus

Kajakiga Hiiu laidudel 2011 038Kajakiga Hiiu laidudel 2011 042

Hommikul ärgates avastan ehmatusega, et mulle on selga päevitunud lühikeste varrukatega särk – ja nagu sellest veel vähe oleks, tuletab Leivo mulle meelde, et ma ju sõitsin terve eelmise päeva ka päikeseprillidega… Peeglit pole käepärast, nii et näkku tekkinud negatiivis pandakarumaski saan käetriipude tugevust vaadates õnneks ainult kujutleda.

Teine päev: inimesed ja laiud ja keeleõpe

Hommik algab lühikese otsaga Heltermaale, kus käime poes (osutus, et vastupidiselt söögile ei tähendanud Manni tulematajäämine õlle ülejääki), vedeleme sadamas ja vaatame 360 kajakimatkagrupi ettevalmistusi, kes siitsamast on merele minemas. Nende liikumistee on küll plaanitud veidi teistsugune kui meie oma ja me isegi ei ööbi ühel laiul. Reigo küll arutleb, et kui ilusaid noori tüdrukuid on, võiks ühist ööbimist kaaluda – aga otsustavaid samme ta selles suunas ei astu ning ainult jutuks see jääbki. Kobime paatidesse ning võtame suuna Kaevatsile.

Laiu ja Hiiumaa vahel on nii madal meri, et seda saab läbida nii jalgsi kui ka kõrgemat sorti (veo) autoga. Tee tähistamiseks on merre pistetud kadakad – eks saartel kulge ikka teed kadakate vahel!

Kajakiga Hiiu laidudel 2011 044Kajakiga Hiiu laidudel 2011 046

Pikema peatuse teeme Saarnakil, mille keskel on (loodusemees Tiit Leito eestvedamisel) taastatud talukompleks ning rajatud õpperada. Õpperaja alguse sildist jääb meelde reisi lõpuni mõistatuseks jäänud termin “üksjalapere” – hiljem googeldades selgub, et üksjalg oli väiketalupoeg, kelle nimi tuli sellest, et tema koormis oli üks jalateopäev (st mitte hobuse, vaid inimese tööpäev) nädalas.

Kajakiga Hiiu laidudel 2011 062Teine huvitav sõna on seotud lammastega. Saarnaki laid poolitatud lammaste ja inimeste maailmaks, mida eraldav aed jagab pikliku laiu põikipidi pooleks. Kividest, lattidest ja võrgust ehitatud piirdetara, mis enamikus ühtib vanade kiviaedadega, kannab nimetust korendusaed ning inimesed pääsevad sellest kergesti üle tänu omapärasele redelile, mille nimi oli vist kojandu või kujandu – piinlik küll. aga saarelt lahkudes oli täpne sõnakuju nagu peast pühitud. Ei ole see võõrkeelte õppimine nii lihtne Naeratus

Samuti oli Saarnakil hästi säilinud tuulik, kuhu sai ka sisse vaadata. Süsteem oli tõepoolest muljetavaldav – ja kõige selle keskel oli 8praeguseks juba tühi) linnupesa. Kusjuures see oli ehitatud sellisesse kohta, et Leivo hinnangul säilinuks see tervena ka tuulde pööratud ja töötavas veskis. Targad linnud!

Kajakiga Hiiu laidudel 2011 059Kajakiga Hiiu laidudel 2011 056

Edasi sõitsime oma ööbimiskohast Hanikatsist mööda, et vaadata üle ka Kõrgelaid (sealsele telkimiskohale pidi maabuma 360 grupp). Ilus telkimisplats kadakate vahel, lõkkekoht ja varjualune – ja muidugi tahtsid mehed ära käia ka kuulsas Kõrgelaiu kõrtsis. Parempoolsel tegelevadki nad kõrtsihoone oletatava asukoha määramisega.

Kajakiga Hiiu laidudel 2011 066Kajakiga Hiiu laidudel 2011 069

Järgmine peatus oligi Hanikatsil, kus telkimisele vahelduseks saime ööbida majas. Kusjuures – seal majas pidi kummitama, sest üks vanaperenaine (inimasutus saarel lõppes 60ndate keskel) polevat rahu leidnud. Ehkki tal poleks põhjust nuriseda: maja on korralikult renoveeritud, korras ja puhas ja tervitab meid kollaste aknaraamide õhtupäikeses särades.

Nagu matka alguses õppust võetud, teeme ringkäigu ära enne õhtusööki. Väikese mööndusega: Reigo toob lagedale rummi ja kokakoola, mida muidugi ei saa avamata jätta.

Kajakiga Hiiu laidudel 2011 083Saare keskel asuvas laialehelises salumetsas on salapäraselt hämar. Legendi järgi peaks seal asuma ka ühe lahingus langenud Rootsi kuninga haud – aga keegi ei tea täpselt, kus, nii et Valdek soovitab meil endil metsas asuvatest kivikangrutest meelepäraseim välja valida. Otsustan, et Rootsi kunn puhkab kangru all, mille päitsis on sobivalt hauaplaadi mõõtu suur kivi.

Metsast väljudes arvab Valdek, et tema enam rohkem jalutada ei viitsi ja pöördub maja poole. Kolmekesi teeme veel tiiru sadamakohas, vana tuuliku ja teise talukoha varemete juures, ja läheme majja.

Valdekut pole. Algul ei pööra me sellele suurt tähelepanu, ainult korraks imestame, ja hakkame süüa tegema. Kui Valdekut ikka veel pole, arutleme juba, et küllap võttis legendaarne vanaperenaine üksiku uitaja õnneks, aga kui aeg muudkui möödub ja Valdekut ikka ei ole ega tule, võtab arutelu juba tõsisemaid tuure.

“Nii kaua siin laiul ringi ei kõnni – aga mis võiks siin juhtuda?” arutleb Leivo. “Kukkus, väänas jala? Kukkus mingisse auku? Kaevu?”

“Kaevust käisin ma just vett toomas,” kummutab Reigo viimase võimaluse. Ja paneb end juba riidesse, et salumetsa poole, kus Valdekut viimati nägime, otsima minna. Aga juba tulebki Valdek – vilistab mingit viisikest, on lõbusas tujus ja ütleb end olevat istunud fotoaparaadi, mobiiltelefoni ja koerapeenisejoogiplaskuga rannas. Ja ei saa üldse aru, miks me tema küsimuse peale, et kas on vaja kaevust vett tuua, ohjeldamatult naerma purskame ega kuidagi lõpetada ei suuda.

Õhtu möödub laua taga rummi seltsis ning Leivo valmistab oma reisi-eri: priimusel küpsetatud pannkooke. Algul tundub, et neid saab nii palju, et jätkub Mannilegi – aga kuidagi näuhti saavad kõik söödud ning sõrmedki puhtaks lakutud.

Hämarduvat tuba valgustab küünal ning kummitusmajale kohaselt kerkivad keelele õudusfilmide ja kummituslugude meenutused. Nii et kui lõpuks magama seame, oleme üpris kindlad, et sellise väljakutsumise peale ilmutab end ka perenaine – muide, panime talle nimeks Marta, et oleks kergem rääkida. Aga kui jätta kõrvale Leivo unenäos kollidega võidu jooksmine, möödus öö rahulikult ja väidetavalt rohekalt helendavat Martat ei tulnud.

Ning hommikul Heltermaale sõites oli täiesti kahju, et matk nii lühikeseks jäi. Heameelega oleks sõitnud veel lausa mõnegi päeva.

Pildid osalejatest.

Reigo:

Kajakiga Hiiu laidudel 2011 001 Kajakiga Hiiu laidudel 2011 018

Leivo:

Kajakiga Hiiu laidudel 2011 036Kajakiga Hiiu laidudel 2011 103

Valdek:

Kajakiga Hiiu laidudel 2011 033Kajakiga Hiiu laidudel 2011 015

Ja mina ise ja paadid:

Kajakiga Hiiu laidudel 2011 021Kajakiga Hiiu laidudel 2011 007

Tore teistmoodi jaanipäev

Tänavuse jaanilaupäeva veetsime Raivo ja Viivi juures. “Meie” – see tähendas mina, Leivo ja meiega kaasas olnud Laura. Teised lapsed olid laiali: Kati ja Jüri sõpradega jaani tähistamas (järgmistel päevadel läksid nad maale), Ode lennukaaslastega viiepäevasel Saaremaa-rattamatkal, Kreete Šotimaal ja Ramses tädi Hilja juures.

Ja ega ei olnud suur üllatus, kui Viivi ja Raivo kirjutasid, et enne grillimist tuleb ikka natuke ka seiklussporti teha: Harku metsa olid nad ette valmistanud viiepunktilise raja, kus igas punktis ootas kohtunik (ehk siis rattaga liiklevad Viivi või Raivo) ning kolme minuti jooksul tuli täita lisaülesanne: korrutada peast kahekohalised arvud, lahendada vanasõna-ristsõna, leida maasika, sõnajala, mustika, pohla ja tamme leht, visata oma jalats vabaviskejoonelt korvi ja muud toredat. Ja tiimid määrati (välja arvatud laste-vanaisa ühendtiim, mis oli juba paigas), võttes määramise aluseks selle, et üks tiimiliige peab orienteeruda oskama. Nii et minul oli rõõm silgata metsas koos orienteeruda oskava Editiga – ja oskust läks vaja küll, sest kaart oli täiesti  igiammustest aegadest. Ja kuidagi läks nii, et suure auhinnaõlle pälvisime just meie (milles muidugi oli suur osa selles, et mõni teine tiim, nimesid nimetamata, punktides niisama lustis ja aega parajaks tegi – aga pärast oli ikka hea öelda, et eks see ole teada vabandus, kui ei võitnud  Naeratus )

Pärast saunatasime, grillisime ja ajasime juttu. Lõket ei teinudki, niisamagi oli täiesti jaanipäev. Väga tore jaanipäev.

Ema-isa 42

Kui ma olin väike, meeldis mulle hirmsasti see, et kõikides linnades (või vähemalt neis, mida ma teadsin),  oli 21.juuni tänav – see oli ju minu ema-isa abiellumise kuupäev!

Tänavu möödus neil sellest sündmusest juba 42 aastat. Oma pulma-aastapäeval olid nad kahekesi maal, ehitasid mingit üllatust (nii ema mulle telefonitsi salapäraselt ütles, kui neid õnnitlesin) ja tähistasid päeva piduliku jäätisesöömisega.

Kuna nad olid maal, siis uut pilti pulma-aastapäevalistest ei ole. Lisatud pilt on tehtud pool aastat tagasi talvel, ema sünnipäeval.

Ema 64.sünnipäev 2011 040

Ema-isa on olnud mulle pika, õnneliku ja elukestva abielu võrdkujuks. Ja kuna minul endal see esimesel katsel see ei õnnestunud, õpetavad nad seda  ka minu lastele. Kaudselt muidugi - oma olemasolu ja eeskujuga.

Palju õnne, mu armsad emme ja issi!

Kreete põhiharitud

IMG_0572

Esmaspäeval sai Kreete kätte Westholmi Gümnaasiumi põhikooli lõputunnistuse. Lisatud pildil koos issiga, kes muide lapsevanemate poolt  aktusel kõne pidas Naeratus

Üldse oli kena aktus – parasjagu südamlik, parasjagu lõbus. Kahe lõpuklassi juhatajad üllatasid ühismusitseerimisega ning üks armas lõpetajanna lausa eesti-otsib-superstaari väärilise lauluoskuse ja lavasarmiga.

Mulle meeldib lõpuaktustel muidugi ka kõikide lõpetajate kleite vaadata. Ja ma ei tea, kas ma olen vanaks saanud või mis, aga juba meeldivad mulle pigem tagasihoidliku, tütarlapselikult lihtsa kleidi, soengu ja meigiga koolilõpetajannad. Teismelisena oleksin küll ilmselt imetlenud hoopis neid, kel paksult värvi ja moodsad efektsed soengud: et ikka ägedad Naeratus Praegu oli aga naljakalt heameel, et suurima aplausi pälvis kaaslastelt armas tagasihoidlik tüdruk, mitte printsessikleidis barbitar… Ning muidugi panin ka ise oma tänavusele lemmik-kleidile jaki peale, sest muidu olnuks see oma võluva dekolteega aktuseks sobimatu…

Aktuse lõpetas bankett koolisööklas, Aga ega pikalt pidutseda polnudki mahti: samal õhtul lendas Kreete Šotimaale, et teha esimene ülaskäik oma vahetusaasta-kooli. Kuna ta ei ole veel 16, mil lubataks üksi lennata, läks Mumm temaga kaasa, et samuti nädalake Marise juures veeta. Alloleval pildil ongi isa-tütre südamlik hüvastijätt, mis oli tõesti nii südamlik, nagu lendaks Kreete vähemalt igaveseks vastu oma uuele tundmatule saatusele Naeratus

Kreete lopetamine 047