Kui me Leivoga öösel kell kolmveerand kaks Rock IT! festivalilt kodu poole jalutasime, märkis Leivo, et kaheteist tunni pärast tuleb tal olla Pannjärvel XT Sügisseikluse stardis. Oli see nüüd tervelt või kõigest kaheteist tunni pärast, kuid igatahes heitsime mõnuga magama… ja ärkasime veerand üksteist, mil stardini oli – nüüd küll kindlasti kõigest! – kolm ja kolmveerand tundi.
Minuga oli asi lihtsam, või nii ma vähemalt arvasin. Minu algne plaan nägi ette jõuda kohale õhtuseks peoks, ja nii alustasingi hommikut köögis süüa tehes, samal ajal kui Leivo toas võistlusasju kotti loopis ja rattal pedaale vahetas.
Aga hommikusöögi ajal ja järel veenis Leivo mind ümber, et ma peaksin siiski kah kohe hommikul kaasa sõitma – et viietunnine võistlus pole nii pikk, et säästetud aja nimel tasuks mul hakata üksi järele tulema. Nii kihutasime minu poole ja saabus minu aeg kiirustades asju kotti loopida. Selga jäid eelmise õhtu riided, sest vahetada polnud tõesti enam aega. Küll aga haarasin kaasa arvuti, et laupäeval tegemiseks plaanitud asjad (jaa, ma tean küll, et töö pole parim viis laupäeva veeta…) kohapeal tehtud saaks. Ja Leivo tassis autosse ka minu jalgratta.
Sügisseiklus kõrvaltvaatajana
Võistluskeskusse saabusime siiski ajavaruga, stardini oli tervelt 20 minutit. Jõudsime isegi Randy intruktaaži kuulama. Ilmselt minu tähtsast mantlilisest-kontsakingalisest riietusest inspireerituna mainis too kurinahk, et kuna võistlusel on seekord kohustuslikus varustuses kaks mobiiltelefoni, on see esimeseks märgiks sponsorkoostööst EMT-ga.
“Aga kui mul on Radiolinja?” tahtis keegi, samuti naljaga pooleks, teada.
“Siis jääd leviga hätta,” lubati lahkelt.
“Muidugi jääd, sest sellist firmat enam ju eksisteeri,” pidin siiski natuke ka konkurentide leviau kaitsma.
Igatahes oli see muhe stardieelne 20 minutit kahjuks või õnneks piisavalt pikk aeg, et jõuaksin võistlusmellu sisse elada ja töötegemise plaanidest loobuda. Saatsin Leivo ja teised sõbrad-tuttavad teele ning kiirustasin ise riideid vahetama, et ka ise ümbruskonnas väike rattatiir teha.
Ratta näidiskaardil oli peale kantud ka teine vahetusala, nii et otsustasin kasutada oma pildilist mälu ja paljut vaba aega ning sõita teise vahetusalasse, et sealgi võistlejatele kaasa elada. Ilma kaardita oli see metsa vahel küll mõnevõrra humoorikas, aga Kurtna järvede ümbruse ratta- ja matkarada oli ilus ning ilmgi ringitiirutamist soosiv. Ja kohates lõpuks metsa vahel kolme jooksjat, osutus, et otsitav koht on kõigest mõnesaja meetri kaugusel.
Siin vahetusalas ilmnes ka põhjus, miks pidi kaasas olema kaks mobiiltelefoni, neist üks pildistav: kaardita punktivõtjat tuli mobiili abil juhendada. Vist üks tiim taipas ka MMSi saata, aga rada olnud piisavalt lihtne ka suuliseks juhendamiseks.
Ma olin Leivo pärast mõnevõrra murelik – mitte küll eelmise õhtu rokkimise, vaid teda eelmisel nädalal murdnud palaviku ning jätkuva ragiseva köha tõttu. Aga ehkki tavalise kergusega minekut tal polnud, oli ta minu rõõmuks siiski reibas ja naeratav. Kergema südamega sõitsin – nüüd juba Randylt saadud varukaarti kasutades, aga seekord meelega ringi tehes – finišisse lõpetajaid ootama.
Ja juba nad tulidki, läbi sügisõhtuse pimeduse. Leivo, Maku ja Tiit ootamatult vara, pea veerand tundi enne kontrollaega. Ja pärast toas pikutades oli Leivo enam kui kindel, et seekord neil tema täbara tervise pärast küll poodiumile asja pole.
Kuidas seletada nibuneeti?
Naiste sauna osas oli talvisest Xdreamist juba teada, et see on mugav ja luksuslik. Ainult naljakas oli olla saunas koos võistlusmuljete vahetajatega, kui endal polnudki sõna sekka öelda. Õnneks esines samas rollis ka Elo ja oli meestesaunaski neid, kes – Tomi tsiteerides - “Tulid siia ainult jooma?” tegid.
Ja oligi käes kauaoodatud afteka aeg. Algus möödus söögi-joogi tähe all ja siis saabusid ka tulemused (“Tõesti juba Läsna etapi omad või?” tahtis keegi teravkeel teada). Mis üllatus – Ekstreem Twister ehk Leivo, Maku ja Tiit said teise koha!
Söögi-joogi kõrval olid korraldajad hoolitsenud ka meelelahutuse eest. Näomaskidega tantsukava (maskid muidugi jäid hoolitsema terve edasise õhtu meelelahutuse eest), tants ja selle vahepeal “Naiste Alias”, kus sõnaseletaja pidi samal ajal Randyga tantsima (loe: end efektselt keerutada ja painutada laskma). Igatahes oli äärmiselt lõbus, seda enam, et niiöelda naisteteemale kohaselt tuli seletada-arvata sõnu stiilis “nibuneet” ja “pesukaitse” :)
Milleks teha seiklussporti?
Seiklusspordilikuma poole pealt rääkisid Hispaanias pikal, raskel ja huvitaval seiklusspordi MM-il käinud Randy, Minn, Pilvi ja Urmo.
“Miks te seda teete?” kõlas ka siit saalist küsimus, mida tavaliselt küsitakse mitte-seiklussportlaste poolt. Et miks te, hullud, end küll niimoodi piinate ja vabatahtlikult füüsilise suutlikkuse piirile viite.
Tavaliselt sellele head vastust pole, aga seekord ütles Minn tunnustava aplausiga pärjatud ja ilmselt nii mõnelegi südamesse läinud sõnad:
“See maailm on nii turvaline, aga igasuguseid jamasid võib juhtuda. Ja kui juhtub, tahan ma olla suuteline lisaks endale ka oma lähedasi aitama.”
Nii ongi. Ja muide, ka minu isa nimetas seiklusspordi olemusse süvenedes seda ilmselt samast loogikast lähtudes mitte seiklus- ega –spordiks, vaid hoopis sõjaväeliseks ellujäämisõpetuseks. Ma vaidlesin talle küll pisut vastu – aga tõesti, sellest vaatepunktist see nii on. Tõele au andes olen ju isegi mina korrusmaja elanikuna mõelnud selle peale, et näiteks tulekahju korral lõksu jäädes saab oma pere köiega kasvõi rõdude kaupa alla julgestada… Igatahes on see uus ja mõtlemisväärt nurk seiklusspordile mõelda…
Ja mida ei öeldud, aga kindlasti tasub seiklussporti teha selliste mõnusate aftekate pärast nagu Xteam n��üd korraldas!
Ma olen väga rahul ka oma võistluse ajal kohalolemisega (üllatuslikult sai sõidetud pea 45 rattakilomeetrit, nii et ka lausa trenn, ehkki rahulik). Võistlusele kõrvalt kaasaelamine on emotsioon omaette. Ja küll see töögi tehtud saab :)