Külastasin - eks ikka Maare reklaami järgides, kui ta Facebookis kirjutas, et ei jaksanud pärast trenni autorooligi keerata - Spartas IntervallVennti trenni. Polnud sellest asjast enne kuulnudki, kuid lühidalt on tegu oma kehaga tehtavate pealtnäha lihtsate, kuid suure intensiivsuse ja korduste arvuga harjutustega.
Trenn algas nagu kooli võimlemistund, harki-kokku hüplemise ja samal ajal käte pea kohale ja alla viimisega. 40 sekundit ja paus, 40 sekundit ja paus. Ehkki ilmselt soojendus, võttis seegi mõned ootamatud lihased kergelt värisema - no eks kooli kehalise tunnist, kus seda liigutust viimati tehtud sai, ole omajagu aega möödas ka. Aga ei olnud seal aega väristada midagi, trenn pani nonstop edasi. Väljaasted, hüpped, viiekilose raskuse tõstmine... Kui 20 minutit mööda sai, olin täiesti läbimärg ja kindel, et tunni lõpuni küll niimoodi vastu ei pea.
Edaspidi hakkasingi pisut tempos viilima, tehes intensiivsemaid asju nagu näiteks känguruhüppeid üle ühe. See võimaldas ikka trenni lõpuni kaasa teha, ehkki mis seal salata: üks viimaseid harjutusi, kus tuli kükkasendis kätele toetudes hüpata jalad taha sirgu ja käte juurde tagasi ja siis püsti, tundus juba nii raske, et mu jalad konkreetselt värisesid ja ma ei suutnudki püsti hüpata, pidin tõusma. Õnneks ei ole ma mees - nood pidid vahepeal, kui jalad taha viidud, ka ühe kätekõverduse tegema.
Aga hoolimata sellest, et täna on tunne, nagu oleksin kombaini alla jäänud, tahan sinna trenni kindlasti tagasi minna.