Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Kati kassiradadel

Kati töötab ka tänavu Friskies tooteesitlejana ehk kannab kassikostüümi ja jagab kassiomanikele kassitoidu proovipakke. Tänavu on kassina töötamise teed viinud teda päris palju ka Tallinnast välja - ja kuna tal on nüüd pea aasta olnud juhiload, on tema nüüd üks neist kassidest, kes esitletava materjali autoga kohale viib ja esitluslinnas poodidesse teistele kassidele laiali jagab.

Esimesel korral olin ma emmena ikka mures ja hoidsin kõvasti pöidlaid pihus, kui ta selle kaubikuga teele asus. Oma väike tütreke, ja nüüd siis selline võõras ja suur auto ja ohtlikud maanteed ja võõras linn, eks ole :) Õnneks on seal autos küll GPS abiks, aga ikka...

Aga ikka on lapsed palju tublimad, kui vanemad julgevad ette kujutada. Kati on üks kenasti hakkama saav kass ja ainus, mille puudumine talle kassisõitudel raskusi valmistab, on püsikiirushoidja - jalg olevat pärast maanteeotsi väsinud :)

Homsele mõeldes

Homme on hingede päev, unustad rutu ja pinge
Kellegi jahedad käed puudutasid su hinge
Lähed ja lähed ja lähed, rõskus on latvade kohal
silmad tõstad ja äkki - ehmatad - oledki kohal

(Inga Raitar)

Pikk päev Pannjärvel, ööst rääkimata

Kui me Leivoga öösel kell kolmveerand kaks Rock IT! festivalilt kodu poole jalutasime, märkis Leivo, et kaheteist tunni pärast tuleb tal olla Pannjärvel XT Sügisseikluse stardis. Oli see nüüd tervelt või kõigest kaheteist tunni pärast, kuid igatahes heitsime mõnuga magama… ja ärkasime veerand üksteist, mil stardini oli – nüüd küll kindlasti kõigest! – kolm ja kolmveerand tundi.

Minuga oli asi lihtsam, või nii ma vähemalt arvasin. Minu algne plaan nägi ette jõuda kohale õhtuseks peoks, ja nii alustasingi hommikut köögis süüa tehes, samal ajal kui Leivo toas võistlusasju kotti loopis ja rattal pedaale vahetas.

Aga hommikusöögi ajal ja järel veenis Leivo mind ümber, et ma peaksin siiski kah kohe hommikul kaasa sõitma – et viietunnine võistlus pole nii pikk, et säästetud aja nimel tasuks mul hakata üksi järele tulema. Nii kihutasime minu poole ja saabus minu aeg kiirustades asju kotti loopida. Selga jäid eelmise õhtu riided, sest vahetada polnud tõesti enam aega. Küll aga haarasin kaasa arvuti, et laupäeval tegemiseks plaanitud asjad (jaa, ma tean küll, et töö pole parim viis laupäeva veeta…) kohapeal tehtud saaks. Ja Leivo tassis autosse ka minu jalgratta.

Sügisseiklus kõrvaltvaatajana

Võistluskeskusse saabusime siiski ajavaruga, stardini oli tervelt 20 minutit. Jõudsime isegi Randy intruktaaži kuulama. Ilmselt minu tähtsast mantlilisest-kontsakingalisest riietusest inspireerituna mainis too kurinahk, et kuna võistlusel on seekord kohustuslikus varustuses kaks mobiiltelefoni, on see esimeseks märgiks sponsorkoostööst EMT-ga.

“Aga kui mul on Radiolinja?” tahtis keegi, samuti naljaga pooleks, teada.

“Siis jääd leviga hätta,” lubati lahkelt.

“Muidugi jääd, sest sellist firmat enam ju eksisteeri,” pidin siiski natuke ka konkurentide leviau kaitsma.

Igatahes oli see muhe stardieelne 20 minutit kahjuks või õnneks piisavalt pikk aeg, et jõuaksin võistlusmellu sisse elada ja töötegemise plaanidest loobuda. Saatsin Leivo ja teised sõbrad-tuttavad teele ning kiirustasin ise riideid vahetama, et ka ise ümbruskonnas väike rattatiir teha.

Ratta näidiskaardil oli peale kantud ka teine vahetusala, nii et otsustasin kasutada oma pildilist mälu ja paljut vaba aega ning sõita teise vahetusalasse, et sealgi võistlejatele kaasa elada. Ilma kaardita oli see metsa vahel küll mõnevõrra humoorikas, aga Kurtna järvede ümbruse ratta- ja matkarada oli ilus ning ilmgi ringitiirutamist soosiv. Ja kohates lõpuks metsa vahel kolme jooksjat, osutus, et otsitav koht on kõigest mõnesaja meetri kaugusel.

Siin vahetusalas ilmnes ka põhjus, miks pidi kaasas olema kaks mobiiltelefoni, neist üks pildistav: kaardita punktivõtjat tuli mobiili abil juhendada. Vist üks tiim taipas ka MMSi saata, aga rada olnud piisavalt lihtne ka suuliseks juhendamiseks.

Ma olin Leivo pärast mõnevõrra murelik – mitte küll eelmise õhtu rokkimise, vaid teda eelmisel nädalal murdnud palaviku ning jätkuva ragiseva köha tõttu. Aga ehkki tavalise kergusega minekut tal polnud, oli ta minu rõõmuks siiski reibas ja naeratav. Kergema südamega sõitsin – nüüd juba Randylt saadud varukaarti kasutades, aga seekord meelega ringi tehes – finišisse lõpetajaid ootama.

Ja juba nad tulidki, läbi sügisõhtuse pimeduse. Leivo, Maku ja Tiit ootamatult vara, pea veerand tundi enne kontrollaega. Ja pärast toas pikutades oli Leivo enam kui kindel, et seekord neil tema täbara tervise pärast küll poodiumile asja pole.

Kuidas seletada nibuneeti?

Naiste sauna osas oli talvisest Xdreamist juba teada, et see on mugav ja luksuslik. Ainult naljakas oli olla saunas koos võistlusmuljete vahetajatega, kui endal polnudki sõna sekka öelda. Õnneks esines samas rollis ka Elo ja oli meestesaunaski neid, kes – Tomi tsiteerides - “Tulid siia ainult jooma?” tegid.

Ja oligi käes kauaoodatud afteka aeg. Algus möödus söögi-joogi tähe all ja siis saabusid ka tulemused (“Tõesti juba Läsna etapi omad või?” tahtis keegi teravkeel teada). Mis üllatus – Ekstreem Twister ehk Leivo, Maku ja Tiit said teise koha!

Söögi-joogi kõrval olid korraldajad hoolitsenud ka meelelahutuse eest. Näomaskidega tantsukava (maskid muidugi jäid hoolitsema terve edasise õhtu meelelahutuse eest), tants ja selle vahepeal “Naiste Alias”, kus sõnaseletaja pidi samal ajal Randyga tantsima (loe: end efektselt keerutada ja painutada laskma). Igatahes oli äärmiselt lõbus, seda enam, et niiöelda naisteteemale kohaselt tuli seletada-arvata sõnu stiilis “nibuneet” ja “pesukaitse” :)

Milleks teha seiklussporti?

Seiklusspordilikuma poole pealt rääkisid Hispaanias pikal, raskel ja huvitaval seiklusspordi MM-il käinud Randy, Minn, Pilvi ja Urmo.

“Miks te seda teete?” kõlas ka siit saalist küsimus, mida tavaliselt küsitakse mitte-seiklussportlaste poolt. Et miks te, hullud, end küll niimoodi piinate ja vabatahtlikult füüsilise suutlikkuse piirile viite.

Tavaliselt sellele head vastust pole, aga seekord ütles Minn tunnustava aplausiga pärjatud ja ilmselt nii mõnelegi südamesse läinud sõnad:

“See maailm on nii turvaline, aga igasuguseid jamasid võib juhtuda. Ja kui juhtub, tahan ma olla suuteline lisaks endale ka oma lähedasi aitama.”

Nii ongi. Ja muide, ka minu isa nimetas seiklusspordi olemusse süvenedes seda ilmselt samast loogikast lähtudes mitte seiklus- ega –spordiks, vaid hoopis sõjaväeliseks ellujäämisõpetuseks. Ma vaidlesin talle küll pisut vastu – aga tõesti, sellest vaatepunktist see nii on. Tõele au andes olen ju isegi mina korrusmaja elanikuna mõelnud selle peale, et näiteks tulekahju korral lõksu jäädes saab oma pere köiega kasvõi rõdude kaupa alla julgestada… Igatahes on see uus ja mõtlemisväärt nurk seiklusspordile mõelda…

Ja mida ei öeldud, aga kindlasti tasub seiklussporti teha selliste mõnusate aftekate pärast nagu Xteam nüüd korraldas!

Ma olen väga rahul ka oma võistluse ajal kohalolemisega (üllatuslikult sai sõidetud pea 45 rattakilomeetrit, nii et ka lausa trenn, ehkki rahulik). Võistlusele kõrvalt kaasaelamine on emotsioon omaette. Ja küll see töögi tehtud saab :)

Rock IT!

“Visioonist lahenduseni” konverentsi nüüd juba tavapärane aftekas toimus tänavugi tavapäraselt Rock Cafes ja tavapäraselt esinesid IT- ja telekommunikatsioonifirmade rockbandid.

Igatahes võib jätkuvalt kinnitada, et Eesti IT (telekommunikatsioonist rääkimata) rokib täiega. Nii laval kui saalis. Minu ja Leivo lemmik oli seekord (loomulikult siiski eeskätt omadele pöialt hoides) Webmedia “Certify that”.

Äripäeva fotoseeria sündmusest on siin.

Kombaini alla jäänud

Külastasin - eks ikka Maare reklaami järgides, kui ta Facebookis kirjutas, et ei jaksanud pärast trenni autorooligi keerata - Spartas IntervallVennti trenni. Polnud sellest asjast enne kuulnudki, kuid lühidalt on tegu oma kehaga tehtavate pealtnäha lihtsate, kuid suure intensiivsuse ja korduste arvuga harjutustega.

Trenn algas nagu kooli võimlemistund, harki-kokku hüplemise ja samal ajal käte pea kohale ja alla viimisega. 40 sekundit ja paus, 40 sekundit ja paus. Ehkki ilmselt soojendus, võttis seegi mõned ootamatud lihased kergelt värisema - no eks kooli kehalise tunnist, kus seda liigutust viimati tehtud sai, ole omajagu aega möödas ka. Aga ei olnud seal aega väristada midagi, trenn pani nonstop edasi. Väljaasted, hüpped, viiekilose raskuse tõstmine... Kui 20 minutit mööda sai, olin täiesti läbimärg ja kindel, et tunni lõpuni küll niimoodi vastu ei pea.

Edaspidi hakkasingi pisut tempos viilima, tehes intensiivsemaid asju nagu näiteks känguruhüppeid üle ühe. See võimaldas ikka trenni lõpuni kaasa teha, ehkki mis seal salata: üks viimaseid harjutusi, kus tuli kükkasendis kätele toetudes hüpata jalad taha sirgu ja käte juurde tagasi ja siis püsti, tundus juba nii raske, et mu jalad konkreetselt värisesid ja ma ei suutnudki püsti hüpata, pidin tõusma. Õnneks ei ole ma mees - nood pidid vahepeal, kui jalad taha viidud, ka ühe kätekõverduse tegema.

Aga hoolimata sellest, et täna on tunne, nagu oleksin kombaini alla jäänud, tahan sinna trenni kindlasti tagasi minna.

Veider reklaamitrikk: mängin kolleegi

Potsatas postkasti selline kiri, saatjaks Kattri oma gmaili aadressilt. Kuna ma ei taha kellelegi edasist reklaami ega ka mitte antireklaami teha, asendasin konkreetsed nimed ja viited tekstis iksidega ja/või neutraalse väljendiga ja panin kursiivi.
___

hei,
Töötan meie firma kõnekeskuses ja mõtlesin veidi huvitavat infot saata meie turundusinimestele.
nimelt märkasin linnas eile liikumas väga põneva välimusega sõidukeid, pildi tegin ka ja panin selle kirja manusena kaasa.
sõidukid reklaamisid seda asja, läksin kaubamajja ja ostsin selle ära :) reklaam toimis...kui sõidukijuhid minema kõndisid..kogunesid inimesed...ja tegid pilte..justkui miski sümbol.
sõidukeid nimetatakse vist xxxx-ks, vähemalt kirjad nende peal rääkisid niiviisi.
uurisin ka teenusepakkuja saiti...kõnealune sait on www.xxxxxxx.net ja nüüd ühtäkki meenus ka nende logo vaadates et nende reklaame on ju kogu linn ja kaubanduskeskused täis :)
aga Edu! :)
Kattri
___

Kõlab nagu tähelepaneliku ja kaasamõtleva kolleegi kiri, eks ole? Kolleegi, kes on viitsinud veidi vaeva näha, huvitavast reklaamikanalist pilte teinud ja isegi teenusepakkuja saiti uurinud. Väga tubli!

Lugu asetub aga teise valgusse, kui märgata väikeseid, aga määrava tähtsusega möödapanekuid. Nimelt ei ole selles ettevõttes kõnekeskuse nimelist struktuuriüksust ning mitmesaja töötaja hulgas pole mitte ühtegi Kattri või Katri nimelist. Üsna selgelt on tegu teenusepakkuja enesereklaamiga, mis usaldatavuse tõstmiseks on vormistatud nö suust-suhu soovitusena ning endale on võetud kolleegi võltsidentiteet. Sealjuures on eeldatud (ja see on masendavalt häiriv suhtumine!), et ega ju suure firma turundusosakonnas ei tunta-teata kõiki neid teenindussfääris töötavaid mutrikesi (kontorivõrgustiku tellereid, kaupluste müüjaid, kõnekeskuse töötajaid vms)…

Kirjutasin tollele Kattri nime all esinenule tagasi, aga ega ma vastust saada ei looda. Igatahes olen sellisest pöördumisest  häiritud.

Tehniliselt korras

Käisin korralises töötervishoiukontrollis, et taas kord saada tunnistus “Sobib töötama antud ametikohal”. Seekord üllatas mõningane – tundub, et arstilkäikude juures traditsiooniliseks saav – segadus minu nimega, kus proovide tulemused oleks peaaegu omistatud mu nimekaimule. Õnneks märkis tulemusi kokku võttev arst kontrollida “Sünniaasta 1974, jah?”, mille peale pidin tunnistama, et kahju küll, aga siiski eelmine väljalase. Pean vist paranoiliseks hakkama ja ise igal pool paluma veel kord üle kontrollida, kas arvutis käsitletakse minu pähe ikka õiget Kaja Seppa… Kusjuures, selle nime kandjaid on Eestis ainult kuus! Mida siis veel Jaan Tammed või muud laialtlevinud nime kandjad peavad tegema?

Veloergomeetril sain seekord vändata ainult niikaua, kuni märgiti “Oh, aitab küll, juba 145% vanuselisest normist” ja võeti koormus maha. Pärast, varasemaid tulemusi vaadates, nägin, et olin teinud ikka kaks raskusastet rohkem ja jõudnud ka maksimaalse pulsini – aga muidugi, töötervishoiukontroll pole koormustest… :)

Analüüside tulemused tulevad nädala jooksul ja kaks erialaarsti on veel kah läbi käia, aga ilmselt sealt üllatusi ei oodata – igatahes kirjutas arst “Sobib töötama” paberile juba ära. Isegi uusi prille polnud vaja.

Vaikelu kassi ja kahe tütrega

Ibiza 087

Lihtsalt üks armas pilt – mitte fotograafia meistriteos, vaid lihtsalt üks pühapäevahommiku hetk. Hetk, kus Kati õpib ladina keelt ning Ode korrastab oma kassipostkaardialbumit. Päriskass Kisti istub aknalaual, toolil on kuhi riideid, aknalaual raamatuvirn ja närbunud lilled ning seinal Ode poolt kunagi joonistatud pildid.

Selliste hetkede ilu on eriti tunnetatav hulga aastate pärast seda pilti vaadates…

“Minu Ibiza” esitlus

Eesti sügis ja IbizaMinu eelmisele, üpris pingelisele töönädalale, pani emotsionaalselt erineva punkti Petrone Prindi “Minu Ibiza” esitlus (autor Kati Lumiste). Teistmoodi õhustik, teistmoodi inimesed, teistmoodi tegevus. Laulev autor või kirjutav laulja esines koos oma ansambliga “Hundva”ning pärast kaasati kõik ühtsesse lauluringi.

Omaette üllatus oli taaskohtumine kunagi vaat et märgilise tähenduse omandanud raamatuga “Üks segikammind reisipäevik” – jaa, see ongi “Minu Ibiza” algus ja eellugu. Tõsi, teise reisiosalise poolt kirja panduna. Kui praegu on selliseid kreisisid rändamisi palju (või on neist rohkem kuulda), siis omal ajal oli too raamat ikka päris ärevat vastukaja tekitav.

Vaikelu kopa ja tihasega

Ibiza 082Suvel tegi Leivo 48-tunni võistlusel ühe lisaülesandena linnupuuri, mis leidis koha köögiakna taga puu küljes. Nüüd, sügisel, on selle vastu huvi tundmas esimesed külalised – tihased.

Kahjuks ei õnnestunud mul pildile saada hetke, kui uudishimulik peake puuriaugust välja piilub.

Ja müüri taga toimetab kopp, mis sinna ühe Kalamaja uusarenduse jaoks süvendit kaevab. Pühapäeval, tõsi küll, oli seegi vaikne.