Aegajalt üllatab meedia mind avaldustega, mille puhul ei oskagi hinnata, kas tegu on tahtliku provotseerimis- või tirriteerimiskatsega, minupoolse valestitõlgendamisega või on ütlejate poolt lihtsalt veidi mööda pandud.
Nagu täna. "Ministeerium: toidult on võimalik veel palju kokku hoida".
Pühapäeval juhtus meie maja mõlemas otsas väike liiklusõnnetus. Nädala sees olnud sula ja nädalalõpu miinuskraadid olid hoovist väljasõidu jää alla tõmmanud - ja mõleams otsas oli hoovist välja keerav auto sissesõitjale otsa libisenud. Tundus, eterged plekikõksud, aga autoga maja ette pääsemine oli pikaks ajaks blokeeritud. Kuni nad seal seletasid ja süüdlasi jagasid. Ühes otsas käis isegi politsei kohal, võibolla vaatas sama soojaga siis ka teise otsa õnnetuse üle :)
Kuna maja ette ei pääsenud, parkisin auto nurga taha. Ja tänasin õnne, et polnud vaja vastupidi sõita: kiiresti maja eest välja pääseda.
Pühapäeva õhtul hakkasime Kati ja Odega millegipärast rääkima lauludest. Kõigepealt sellest, millised laulud olid popid üheksakümnendatel - ja muidugi tuli siis igasuguseid laulukesi jupikaupa maha laulma hakata. Minu üllatuseks mäletasid tüdrukud pea kõiki kunagisi menuhitte, isegi sõnadega.
No aga oli ikka laule küll, kui meenutama hakata. "Ma viies ratas vankri all" (mis oligi selle lauljast vanaproua nimi - Maie?), "Roobert" (see meesteks riietatud "Seelikuküttide" hitt "Kus lauldi ja tralliti, sinna veri vedas Rooberti"), Onu Bella "Ma võtsin viina", Push Up "Ämblikmees"... Ilusama poole pealt Pearu Pauluse ja Koit Toome kaunislaulud. Lisaks mingid ilusate tüdrukute ühesuveprojektid, mille nimesidki enam ei mäleta...
Vähehaaval jõudsime ka vanemate lauludeni, ema-ise noorusajani välja. Lõbus lauluõhtu oli.
Eesootav perekonnanime vahetus tõstats minu ette veel ühe küsimuse: mis saab minu "vanast" meiliaadressist eesnimi.perenimi@eesti.ee ? Oma senise perenimega aadressi olen juba aastaid aktiivselt kasutanud, muuhulgas mitmele poole (Orkut, Facebook, LinkedIn) kontode loomisel, meilinglistidesse registreerumisel ning üldse igal pool, kus tegutsen eraisikuna. Mis saab kõigest sellest, kui mu vana meiliaadress ilma uuele edasisuunamiseta suletakse? Ja veel enam: mis saab näiteks siis, kui mu vana, minu poolt vabanenud aadress antakse edasi mõnele mu nimekaimule? Eeldatavalt hakkab siis tema saama mulle edastatud teateid ning halvimal juhul võib ta näiteks ka minu kontode paroolimuutmise kinnitused hoopis endale saada...? Viimast muidugi siis, kui ma peaksin unustama kuskil oma meiliaadressi muuta.
Perekonnaseisuametist ei osatud selle küsimuse peale öelda muud, kui et sellist asja pole seni veel kunagi küsitud :)
Vastuse sain eesti.ee portaali haldajatelt, kes mu maha rahustasid: meiliaadress on seotud isikukoodiga ning ka minu vana meiliaadress jääb pärast nimevahetust minule, kui ma just ise ei pea vajalikuks selle kautamist lõpetada. Aga isegi pärast minupoolset sulgemist seda uuele inimesele välja ei anta.
Nii et tulevikus saab mul siis olema kaks eesti.ee meiliaadressi. Püüan seda vana siis vähehaaval igalt poolt maha saada, aga kindlasti võtab see aega. Sest kardan, et paljusid kohti, kuhu selle aadressi olen andnud, ma enam isegi mäleta...
Pühapäevahommikust hõredat liiklust ning äsajaomandatud juhendajatunnistust kasutades tegime Katiga pooleteisetunnise autotiiru Tallinna tänavatel. Kristiine, Mustamäe, Nõmme, Kadaka tee, Tammsaare teed pidi Tondi tänavale kõigi tema ringteedega, lõpuks mööda Pärnu maanteed südalinna: Katil oli ees Estoniasse kontserdileminek.
Päris hästi tuli välja juba tal see sõit. Mul polnudki enam varbad väga ristis :)
Ainult et kuskilt ei leidnud me õppesõiduki tähist, seda kollase-mustaga kolmnurka - ei Statolisit, ei supermarketitest, ehkki rohelisi vahtralehti oli kõikjal. Nii et Kati joonistas selle ise :) Ja esmaspäeval uurin ma ARKist, kas neid märke saab ehk nende juurest.
Arst Viimsis.
Arst Tartus. (Võibolla eelmisega siiski sama isik ja tegu lihtsalt erinevatel aegadel peetud erinevate töökohtadega - ei hakanud lähemalt süvenema).
Vallavanem Järvamaal.
Fotograaf Tallinnas (enamasti kasutatakse õnneks siiski ka tema teist eesnime).
Lastelaagri perenaine (võibolla küll keegi eelnevaist, lihtsalt erinevas (harrastus?)tegevuses).
Mingil moel hobundusega seotud inimene, sest horsemarket.ee muudkui mainib teda (tõenäoliselt on hobuste näol tegu kellegi eelnimetatu hobieluga).
***
Jah. Selle asemel, et arvutis tööd teha (et saaks nädalavahetusele ilma kohustuskoormata vastu minna), guugeldasin vahepeal oma tulevast nimekombinatsiooni ja otsisin nimekaime.
Juba minu praeguse nime puhul ütlevad uued töised tuttavad sageli asju stiilis "tead, guugeldasin sind ja leidsin palju üllatavaid viiteid "- pidades silmas kas lapsi, alpinismi või seiklussporti ehk asju, mida töistes suhetes ju kohe jutuks ei võta - "see ei saa ju olla kõik sinu kohta, kas sul on nimekaim?". Nii et ma ei kujuta ette, mida hakakatakse arvama tulevast nimekuju guugeldades :)
Nojah, tõenäoliselt siiski sama mis praegu - et mul on nimekaimud. Sedapuhku siis õigustatult.
Pean taas Tallinna Ülikoolis külalislektori ametit, lugedes viie nädala neljapäevaõhtuti magistrantidele suhtekorralduse loenguid.
Üheks hindeliseks tööks on mul tavaliselt olnud ka organisatsiooni sisesuhtluse juhtumianalüüs. Ehk siis hinnang sellele, kuidas mingit sündmust on organisatsioonis töötajate jaoks lahti seletatud. Juhtumi valivad kirjeldajad ise ja võivad selle ka välja mõelda.
Varasematel aastatel on analüüsitud valdavalt positiivseid asju: organisatsioonide nime- ja märgivahetust, töökorralduse muutust, uute protsesside juurutamist.
Tänavu aga: koondamised, sundpuhkustele saatmine, firma ülevõtmine, palga vähendamine, suvepäevade ärajäämine...
Eile hommikul kostis köögist himus kiljatus ning selle peale kahe põgeneva kassi jooksurobin. (Muidu nad, sunnikud, ühiselt ei tegutse, aga kui põgeneda on vaja, siis huvitaval kombel kablutavad külg külje kõrval - näiteks tolmuimeja eest ühisel nõul voodi alla varjudes). Muidugi oli mu esimene mõte, et kassid said köögis mingi suuremat sorti pahandusega hakkama.
Tegelikult oli Ode endale tassitäie kuuma teed sülle valanud.
Õnneks küll mitte päris keevat, nii et roosalt hõõguvad jalad said pantenoolivahu all üles toibutatud.
Ja kassid, nagu välja tuli, olid lihtsalt ehmunud Ode kiljatusest. Nemad kuuma veega pihta ei saanud.
Üle mitme aasta olen nüüd käinud kolm korda solaariumis: 6, 8 ja 8 minutit. Kuna mul on kergesti tõmmustuv nahk, siis rohkem polegi jume saamiseks tarvis.
Kui neid naha- ja muu vähi jutte nii palju poleks, käiksin solaariumis ilmselt igal kevadtalvel. See päikeselaks, mis sealt saab, annab ikka kirjeldamatu energia lisaks sellele, et ka muidu on väljas valge ja päike säratab.
Tänavu käin solaariumis aga sellepärast, et tahan ilusaks saada. Juba homme on üks tähtis päev: proovisoeng ja ilupiltide tegemine... Endalegi üllatuseks olen sellest lausa ärevil.
Keskerakond on taas tulnud lagedale ideega astmelisest tulumaksust. Idee iseenesest ilus, et rikkamad peaksid ühiskonda rohkem panustama, aga muidugi vaatasin ma seda kohe oma isikliku mätta otsast.
Kõigepealt sain ma üllatusega teada, et kuulun 5% kõrgeimat tulu teeniva palgasaaja hulka - just nii palju inimesi olevat, kelle brutopalk ületab 25 000 krooni. Vau, see juba võiks midagi olla eneseimetluseks ja egobuustiks...
... aga kui jagan oma palga nelja inimese peale, saan tulemuseks alla Eesti keskmise palga inimese kohta. Isegi kui lisan riikliku lastetoetuse.
Selles valguses kahvatub ilus idee minu jaoks silmapilkselt. Rääkimata keerukusest ja kulukusest, mida selle masususüteemi ülalpidamine riigile tõenäoliselt tähendab.