Öine XDreami osavõistlus toimus 9.-10.juunil Otepää mägede vahel. Mis sellest eriti meelde jääb? Mägine rulluisurada. Konnade koor öös. Päikesetõus. Udu järvel. Pythagorase teoreem Seinamäel (pildil vaade Seinamäe tipust). Rattaga Väikese Munamäe otsa. Ahviraudtee seikluspargis. Lahe!
A-raja etappe vaata lähemalt Leivo kirjapandust. Kokku läbisime ca 100 km! Aeg: 11:38, koht üldarvestuses 23 (74st), segavõistkondadest 5 (17st). Lahe, tuleb veelkord öelda :)
Jooks: rulluisud kaasas
Võistlus algab jooksuetapiga. Aga mitte niisama jooksukaga, vaid rulluisud tuleb võtta kaasa. Kuna muud asjad võib jätta jalgratta-vahetusalasse, oleme jaotanud varustuse kahte seljakotti: üks (rulluiskude ja pikavarruka-pluusiga) kaasa, teine (söögi-joogi ja rattariietega) rataste juurde.
Rulluiskude kaasasvedamisks on aretatud igasuguseid stiile. Kes on need köiega kaela riputanud, kes selga sidunud, kes seljakoti külge tagumikku peksma seadnud. Kotist väljavõtmine võtab muidugi aega, kuid usume, et no nii kiire meil nüüd ka pole, et mugava kandmise nimel ei võiks paari minutit ohverdada.
Joosta on raske. Eelmise nädala 36-tunnikas annab end veel jalgades tunda ning ka hing kipub olema paelaga kaelas (võib-olla olen stardi eel liiga palju söönud – Lõunakeskuse pannkoogid + stardieelne makaroniroog). Nii et ei oskagi väga kurvastada, kui jooksukas ruttu läbi saab ning kohe tuleb kardetud rullid alla panna.
Rulluisutamine: mäest alla nii et tulejutt taga
Ehkki Otepäält pole lõpuni lauget rullirada leida, olen hinges siiski lootnud, et korraldajad teevad võimatut ning rullitamine toimub enamvähem tasasel maal. Aga lootus, teadagi, on mitte-eriti-tarkade lohutus ning juba rulliraja alguses on näha, et meile antakse ikka täie rauaga. Ning kaardilt on näha, et sama 8,5 km rada tuleb läbida tagasiteel ka teist korda.
Meie kasutame eelmisel korral omandatud tandemi-stiili, et Leivo hoiab mind puusadest. Ja seekord pigem pidurdab, sest tegu on laskumisrohke rajaga. Minu ülesanne on hoida pikkadel kiiretel laskumistel jalgu otse ning põlve mitte võdisema lasta. Kõlab lihtsalt? Neile, kes rulluisutamist ei karda, ehk küll. Mina aga palun vist iga suurema laskumise eel, kas ma võiksin rullid alt võtta ja siit lihtsalt alla joosta. No ei või, sest rullidega saime tippkiiruseks ikka oma 30km/h ja nii kiiresti ma küll ei jookseks!
Rullitamiste vahele jääb orienteerumisetapp, nii et tagasitee on pimedas. Püüan end lohutada sellega, et kuna teel siia tundus olema rohkem laskumisi kui tõuse, siis loogiliselt peaks tagasiteel olema vastupidi. Ning kuna pikkadel tõusudel pole kindlasti karta, et kiirus liiga suureks läheb, pole mul vaevalise ülesnühkimise vastu midagi.
Tunne on muidugi petlik. Ka tagasiteel undavad rattad uisu all (märk, et kiirus on suur) oluliselt rohkem ja sagedamini, kui mulle meeldiks. Ning laskumisi – neid ikka jagub. Paradoksaalsel kombel kardan neid pimedas vähem: pole lihtsalt näha, kui pikad nad on või kas lõpus ka kuhugipoole keerata tuleb. Ent samal põhjusel pidurdab Leivo meid tagasiteel turvalisuse kaalutlusel palju rohkem. Ning kuna ta kasutab T-piduri stiili, siis rattad muudkui kuluvad ja kuluvad. Raamini välja ja rohkemgi veel. Viimastest mägedest läheme tagasõitva Alari sõnul alla nii et tulejutt taga. Sõna otseses mõttes: vastu asfalti hõõrduv metall pillub üles sädemetevoo.
Lõpuks on rattad Leivo ühel uisul täiesti kandilised. Või õigemini on neist alles jäänud ainult poolrattad. Nii et kui suurem osa mäest pidurdatud ja eespool olev olukord kontrolli all, sõidab ta mind hoides mägedest alla… ühel jalal. Mina seda oma selja taha õnneks ei näe.
Ühe laskumise lõpus on peaaegu 90-kraadine pööre paremale. Otse viib kruusatee. „Lähme otse, hoia püsti!” hüüab Leivo – õigustatult kahtleb ta minu suutlikkuses niisugusel kiirusel niisugust kurvi võtta ning kruusateele väljasõit on kraavilennust või pöördel asfaldile kukkumisest kindlasti parem alternatiiv.
Sel hetkel ma muidugi nii pikalt ja mõistlikult ei arutle. Suudan mõelda ainult Anneli õpetusele: teelt välja sõites tõsta uisuninad üles. Kas ma mõtlemise kõrval seda ka teha suudan, ei oska isegi tagantjärele hinnata. Igatahes – ma vist proovisin. Poolteist-kaks meetrit jään kruusal isegi püsti, siis paar imelikku hüpet või tasakaalu kahmavat sammu – ja käpuli! Käekaitsmed saavad karmi laksu ning korraks puutub maha ka vasak põlv (kaitsmeta), kust kruus läbi liibuka naha maha koorib. Liibukas, kusjuures jääb peaaegu terveks… Igatahes – õnnelikult! Ronime läbi kraavi õigele teele tagasi ja jätkame.
Teel on ka üks laskumisel olev maanteeületus ning hiljem kuuleme, et Icebugi naistel oleks see võinud väga kurvalt lõppeda: teel lähenev auto ei pane neid hoolimata nende pealampidest tähele. Naised pidurdavad nagu hullud, auto märkab neid viimasel hetkel ja pidurdab ka … rullininad olevat vastu autoratast ja küljed vastu autot käinud. Uhh!
Näeme ka paari kukkumist. Üks mees teeb kohutava õhulennu laskumise lõpus, juba suhteliselt siledal teel. Kivi sattus ratta vahele? Tasakaal kadus? Igatahes paiskub ta hooga külili asfaldile ja vist isegi veereb korra ümber oma telje. Aga enne, kui meie temani jõuame, on ta juba püsti ning kihutab verisest küünarnukist hoolimata edasi.
Teisel pikal laskumisel hakkab öösel kellelgi vist jalg võdisema ning ta sõidab – ilmselt meelega – hooga vasakule murusse. Kukerpall või veeremine, ja juba ajabki ta end püsti. Aga ilmselt tekitab see massipsühhoosi: tema järel sõidab sinnasamasse veel mitu võistlejat, nii et mäekülg kirendab pealampidest. Või on tee peal midagi ees? On ju pime, ei näe… „Kas meie sõidame ka rajalt välja?” küsin igaks juhuks Leivolt. „Misasja!” röögatab tema. „Keskendu jalgadele! Edasi!” Ja imekombel saamegi sealt murusse sõitmata mööda.
Enamikule meeldis see hoogne rulluisurada nii hästi, et võistluse järel on aina ja aina kuulda, et peaks siia ka lihtsalt niisama sõitma tulema, kui Lõuna-Eestisse asja. Mina… ütleme, et jään eriarvamusele J
Öine orienteerumine: saatuslik 13
Selleks, et võistlusele ka orienteerumisülesande maiku anda, oli jalgsietapi kaart seekord kaheosaline. Ühel osal olid peal teed ja objektid, kuid puudusid kõrgusejooned, teine osa oli aga ainult kõrgusjoontega (reljeefikaart, millel puudusid kõik muud objektid). See kombinatsioonis ööga lõi tiimide järjekorra ikka korralikult sassi.
Multisport sunnib vägisi ebausklikkusele. Ainus kord, kus meie tiim on võistluse katkestanud, kandsime me numbrit 13. Ja nüüd otsisime pimedas metsas 13. punkti (punktinumbriga küll 43) terve tunni.
Jah, terve tunni. Üritame talle läbi metsa ja üle mägede otse peale minna, aga tee on pikk ja kaldume kõrvale. Ning kuna kasutada oli ainult reljeefikaart, oleme ühel hetkel olukorras, kus igal pool olid ühesugused künkad ja lohud ning me ei saa end enam kaardil paika. Minu roll kaardilugemise piirdub tavaliselt sellega, et ma püüan lihtsalt järge pidada, kus me oleme ning põhitöö teevad Leivo ja Alar – selle punkti otsingul aga loobun kaardi vaatamisest üldse, sest minu jaoks on täiesti lootusetu ümbritsevaid lohke ja kõrgustikke kaardiga kokku viia. Vähemalt korda kolm oleme kohas, mis minu arust oleks ideaalne punkti asupaik– ainult et punkti seal pole.
Leivo ja Alar aga siiski mingil moel suudavad ümbritsevast aru saada. Või vähemalt püüavad. Ja samasuguses ringitammuvas segaduses on selles punktis terve hulk teisi. Mets kirendab jaaniussikeslikest pealampidest, ragin kostab igast mõeldavast suunast ning nimepidi hõigutakse taga metsas hälbinud tiimikaaslasi. Metsloomad on selle peale ilmselt maapakku läinud – isegi KAM (tuntud oma karude, metssigade ja muude pudulojustega kohtumise poolest) ei näinud sellel etapil mitte kedagi.
Küll aga kohtab KAM meid. Ühel hetkel kõlab selja taga Maare reibas hääl ning punktiotsiminegi muutub palju lõbusamaks. Heameelt teeb ka tiim Põmmpead, kus lööb kaasa minu personaalne lemmik sellel võistlusel: nooruke Kadi-Liis Minn (15-aastane!), kes patside hüpeldes igal pool väledalt kohal on.
Lõpuks teeme seda, mida oleksime pidanud ilmselt kohe alguses tegema. Läheme välja teele, teeme väikse jooksukaare ja pärast mõningast ragistamist… leiamegi kauaotsitud punkti. Olles selle käigus langenud 24. kohalt 55.-le.
Eks tuleb siis seda tagasi tegema hakata. Paneme jooksukäigu sisse ning padavai järgmiste punktide poole. Kuna varsti viib tee reljeefikaardilt objektidega kaardile, hakkan ka mina jälle aru saama, kus me oleme. Aga kurvastuseks märkame ühel hetkel, et ehkki mitu tiimi meil kannul püsib, on KAM kuhugi maha jäänud…
Kanuu: laevastik Pühajärvel
Kanuuetapp algab üllatusega: ühel või kõigil tuleb ujuda saarele, sest kanuud on seal. Seal on ka esimene punkt, mis tuleb läbida koos. Alar, meie veesportlane, pakub, et tema toob kanuu ära ja siis lähme koos punkti võtma. Kuna öö tundub külm, olen mina rõõmuga nõus mitte üleni märjaks saama.
Ühel hetkel sarnaneb Pühajärv algelise merelahingu toimumispaigana: igas suunas kihutab laevastikujagu kanuusid risti-põiki üle järve.
Varahommiku kohta on järvel hämmastavalt soe. Vesi aurab ning on kindlasti soojem kui õhk. Ühe punkti juures (Leivo on hüpanud maale punkti võtma) tuleb Alaril mõte pritsida aeruga kõrvaloleva Ekstreempargi ootajaid. Väikese valearvestuse tõttu saan pool sahmakat mina. Ekstreempark pritsib muidugi vastu – jälle mulle kaela.
Leivo saab märjaks niimoodi, et ühes punktis (tema on jälle maal) hakkame meie Alariga kanuuga edasi sõitma (kaardilt vaadates oleme kokku leppinud, et Leivo jookseb mööda maad edasi). Oleme kaldast eemaldunud, kui Leivo juba tagasi jõuab – punkt oli lähedal ja edasijooksmisel polnud mõtet. Kõhklematult hüppab ta vette ja ujub kanuuni. Saab kanuusse kah niimoodi, et see ümber ei lähe, ehkki lähedalolev „Ruuben ja Nele” seda oma ujuvvahendist sõbralikult ennustab.
Jalgratas: lahedad lisaülesanded
Rattaetapi meeldejäävaimad osad olid seekord lisaülesanded.
Hobusemäe all kohtame kahte tiimi, kes kanuuetapi meie eest minema kihutasid. Nüüd seisavad nad mäkke viiva tee all ja karjuvad taga oma kolmandaid liikmeid – nood olla läinud punkti võtma, kuid kahtlaselt kauaks jäänud.
Ehkki mägi on kõrge, läheme meie koos üles. Ja saab selgeks, miks kolmandad nii kauaks ära on jäänud: üleval on kohtunik tiimide koosliikumist kontrollimas, nii et oodatakse kaaslasi järgi. Lubame alla jõudes seda ootajaile öelda, kuid meie kohalejõudmise ajaks on nad omavahel juba helistades infot vahetanud ning kaaslased on teele asunud.
Mis seal salata, eks ole meiegi mõnikord nii teinud, et üks-kaks tiimiliiget tõmbab hinge ning üks jookseb. Eeskätt sõltub see kurnatuse astmest – seekord oleme lihtsalt nii reipad, et osade allajäämine ei tulnud mõttessegi. Aga kindlasti ei oleks me kurjustanud, kui punktis ei oleks kohtunikku olnud ning ootajad oleksid saanud pisut puhata. Elu on niikuinii näidanud, et üldpingereas see reeglina erilisi korrektiive ei tee: kes on ikka nii väsinud, et koos kaaslastega mäkkeronimisest loobub, on väsinud ka pärast puhkehetke.
Seinamäel tuleb jätta jalgrattad maha ja tõusta mööda mäe nime õigustavat järsku nõlva üles. Seal saab punktikohtunikult kaardi lisaülesandega – seekord ajudele. Lahendada tuleb Pythagorase teoreem (koolipõlvest meil kõigil meeles), tuvastada, mitu korda esineb saja sees number 9 (20, lugege üle!), mitu korda esineb saja sees arv 9 (1), mida tähendab ACG (All Conditions Gear – jee, bränditeadlikkusest on mõnikord ikka kasu!)… Kollektiivsele ajule paneb punkti Alar, kes teab sportlase nime, kes mingil aastal mingi võistluse võitis (mulle ei jäänud küsimuski meelde, aga õige vastus oli Jüri Tarmak). Iga vale vastus annaks trahviks ühe lisatõusu Seinamäe tippu – ent meil õnnestub sealt ilma trahvita pääseda. Sel hetkel tundub see ikka väga suure võiduna J
Miskil-kuskil viib kitsas metsatee mäest alla. Sõidan pidurdamata – kuid otse käänaku taga on teele langenud puu. Leivo ja Alar suutsid sellest üle hüpata, mina kukun. Palju õnne: lisaks rulluisutamisel kannatada saanud vasakule põlvele saab nüüd kannatada ka parem, millega olen ilmselt mingit tüügast tabanud. Veri niriseb mööda säärt alla ja liibukates on auk – viimane tundub hetkel millegipärast palju kahetsusväärsem kui katkine põlv. Ja järgmine mõte on ehtnaiselik: et põlvi paljastavale seelikule tuleb nüüd küll kauaks head aega öelda…
Jalgrattaetapi lõpu eel on erilise maasikana sees tõus Väikesele Munamäele. Rattaga – see on juhendis n��utud. Tõus on järsk. Ja mäekülg punetab päikeseküpsetest maasikatest – roni või pärast võistlust siia tagasi maasikale…
Mäluorienteerumine, ahviraudtee, finish
Rattaalasse saabudes on juba teada, et see pole veel kõik: mäeküljel ukerdavad tiimid reedavad juba kaugelt, et ees ootab veel jalgsietapp. Ülesandeks on vaadata seina peale kinnitatud kaardilt punktid ning need siis metsast üles leida. Meie kasutame välismälu ehk kaasasolevat fotoaparaati – siiamaani pole seda nutikust selliste ülesannete juures keelatud.
Vahvaim hetk on aga seikluspargi pikk ahviraudtee. See väärib isegi teises otsas olevat trepptõusu, et teistpidi veel kord 350 meetrit alla kihutada!
Ja finish. Hurraa!!!
Muud „seiklused”
B-raja esiotsa tiimdele jääb see etapp kindlasti meelde kui „hullu maaomaniku” etapp. Kurikuulus vihane maaomanik, kellega olevat probleeme pea kõigil sealkandis toimuvatel võistlustel, ründab 65. punkti siirduvaid rattureid raudkangi, põhjatuks löödud õllepudeli ja teab millega veel. Meid seepärast sellesse punkti ei saadetagi: Hobusemäe kohtunikult kuuleme, et punktist 64 tuleb järgmisena võtta 66.
„Diletandid teel” tiimil jätkus seiklus ebameeldival kombel ka tagasiteel - Tartu ringteel avastasid nad, et kellegi abivalmid käed olid öösel parklas seisnud autol esirattal mutrid lahti keeranud. Avastamise hetkel olid kaks mutrit olnud juba kadunud ja kolm allesjäänut viimase vindi peal…
See teadmine asetab võimalikku uude valgusse ka selle, et Mäo ristis oli üks XDreami tiim kraavi sõitnud. Pealtnägijate sõnul olnud kõik autosolijad ja ka auto küll õnneks terveks jäänud ja tõenäoliselt oli tegu väsimusest roolis magamajäämisega…
___
Teiste muljed. Maare (KAM) kutsub naisi A-rajale, sest siin on lahe. Sama kinnitab ka Alari fotoreportaazh. Liina (Välk, Pauk ja Mercury) aruanne ja Telleri (Team Skype Omega) kokkuvõte B-rajalt. Tanza ja Eveli heitlevad B-raja esiotsas.