Olen vaadanud Elmo Nüganeni „1944“ nüüdseks kaks korda. Ja seda sugugi mitte ainult oma vastsest stsenaristihuvist, mille tõttu püüan kõik uued eesti filmid ikka ära vaadata. Seda filmi võinuksin teist korda vaadata ka selleta.
Oma mõttekäigu seletamiseks pean alustama filmist endast. Sündmustik algab Sinimägedes Saksa poolel sõdivate eestlaste pilgu läbi. Lahingute (tõepoolest võimsalt üles võetud! ja ennäe, tuttavad kohad polügonilt!) taustal kerib lahti esimese peategelase Karli eludraama. Kirjas, mida ta jupikaupa kirjutab, tuleb välja, et ta pidanuks oma peret küüditamisohu eest hoiatama, kuid ei võtnud seda tõsiselt. Ja jäi hiljaks, nii et pidi kohale jõudes sirelipõõsast pealt vaatama, kuidas ema, isa ja väike õde auto peale pandi. Ainus võimalus kätte tasuda tundus Saksa sõjaväes.
Aga Sinimäed jäetakse maha, Saksa vägi taandub. Karl tahab sinna jääda, küllap lootuses surma saades oma hingepiinast vabaneda. Aga: „Kas see toob su pere Siberist tagasi?“ küsib kaaslane õigel hetkel. Karl taandub ühes teistega – et päästa lennukipommitamisest väike tüdruk.
Ja siis lahingus Eesti Laskurkorpusega rahvuskaaslase kuulist surma saada.
Karli tapnud Jüri leiab tema põuest kirja ning otsustab selle adressaadile kätte toimetada. Koos kirjaga võtab Jüri üle ka peategelase staatuse ning sõda hakatakse nägema Punaarmees sõdinud eestlaste pilguga.
Ja kõik kordub.
Same shit.
Mis mind sellest filmist alatiseks kummitama jääb, ongi see võimsalt tõmmatud paralleel, kui sarnane oli Vene ja Saksa poolel sõdinute saatus. Kõik keesid ühed katlas, valikud ja valikute puudumised olid ühesugused. Nojah, Saksa poolel sõdinud näisid filmis kuidagi rõõmsamad. Või vabamad? Ilmselt oli neil siiski usk, et sõditakse õige asja eest. Punaarmees võitlevad eestlased olid aga pideva surutise all: teadmine, et tullakse küll koju, aga ei tulda üksi, oli ilmselt raske kanda. Sest mis saab Eesti riigist? „Tahtsin tuua mehed koju, aga kuhu ma nad tõin?“ küsib partorgi poolt rediseks (pealt punane, seest valge) nimetatud komandör. Sama vari on üle kõige ja kõigi.
Aga kõik muu on sama. Ühel pool kingib karjerist-ülemus ellujäänutele Hitleri pildi ja teadmise, et kuulutakse Aaria rassi. Teisel pool püüab (isegi samasuguste ümarate prillidega) karjerist-ülemus Jürit pealekaebajaks värvata. Ühel pool lastakse armu paluvad vangid maha, teisel pool samuti. Korduvad isegi fraasid. „Kas see toob sulle Saara tagasi?“ küsitakse vangide pihta tulistajalt (kelletaoline tüüp, prillidega õrnhing, on olnud võitlemas ka teisel pool). Kõik kordub, küll pisut teises kontekstis, aga kordub.
Nojah, teoreetiliselt olin seda samasust ju kogu aeg teadnud. Aga ma polnud seda teadmist kunagi endast läbi lasknud.
Minu kui naisesilmaga vaataja jaoks on tähenduslik ka filmi lõpp. Karli õde, kellesse Jüri kirja viies armub, peab lõpus vastu võtma veel ühe kirja – selle, kus Jüri tunnistab, et just tema oli Karli tapja. Kirja saades kasvatab Aino aga väikest tüdrukut – sama, kelle ta vend lennukipommide alt päästis ja kelle Aino on nüüd orbudekodust juhuslikult enda juurde võtnud. Väike Eesti, aga mitte see pole oluline.
Oluline on see, et ka selline lõpp kannab sama lugu. Mehed, nii ühel kui teisel pool sõdinud, on saanud surma ja elu edasi kandma peavad naised üksi. Ja enam polegi tähtis, kas ja kus oli tõde. Kiri jääb avamata lauale. Sest mis vahet seal on. Same shit