Täna aasta tagasi suri meie Mäepealse Memm.
Viisime talle Loksa surnuaiale küünla ja lilled. Haua oli kellegi hoolitsev käsi juba enne ilusaks rehitsenud.
Ühtlasi korrastasime talviseks ka kõik teised hauad - isa oli toonud selleks metsast kaasa kuuseoksi ja sammalt. Ilm oli udune, nelja soojakraadiga, kuid ometi külm - selline tõeline surnuaiailm. Kes sügisel surnuaial käinud, teab, mida ma öelda tahan.
Ja mälestus Memmest on helge ja ilus. Kes Memme tundis, teab, mida ma öelda tahan.