"Tromb" on nii halvaendelise kõlaga sõna, et ma olin tõeliselt kohkunud, kui ema mulle üleeeile helistas ja ütles, et Väljaotsa Memmel on tromb ja teda opereeritakse nüüd Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. See, et ema ise pisaraid neelas, ei teinud kah asja kergemaks.
Täna võib aga - muidugi kolm korda vastu puud koputades - kergemalt hingata. Tromb oli Memme paremas käes ning talle saadi jaole küünarnuki ja õla vahel. Enne kui... ei taha mõtlemagi hakata. Ja juba operatsioonipäeva õhtul sai Memm haiglast koju.
Asi oli alanud esiteks kergete, siis üha tugevamaks minevate valudega paremas käes. Isa, kes sel ajal õnneks kodus oli, helistas emale ja püüdis Memme kätt masseerida, soojendada ja viinakompressi teha. Siis tuli ka ema töölt poole päeva peal koju. Kui memme sõrmed enam ei liikunud, käsi aina jahedamaks muutus ja valud suurenesid, helistas ema kiirabisse. Esimese hooga öeldi 112st, et minge perearstile.
Nojah. Memm on ametlikult Kuusalu valla elanik ning tema perearst asub Loksal. Ema, kes üha murelikumaks muutus, helistas oma perearstile - doktorile, kes on tõesti väärt Perearsti nime suure algustähega ning käitub ka eesti argipäevas nii, nagu kutsumusega tohtrid käituvad arstifilmides. Ja kes on teinud seda ka siis, kui ta ametinimetus oli veel rajooniarst või midagi sellist. Ja kellel on oma 2200 patsiendist hoolimata niisugune mälu, et kardetavasti mäletaks ta minuga kohtudes ka minu lapsepõlviseid leetreid kuupäeva täpsusega :) Noh, see selleks. Antud juhul oli oluline, et ta pani telefoni teel sümpomitest kuuldes kohe trombidiagnoosi ning käskis emal kiiresti kiirabisse tagasi helistada. Ja nüüd, kus emal oli sümptomite kirjeldamisele lisaks toeks ka perearsti hinnang, tuli kiirabigi välja.
Õhtul istusime siis emaga tema juures köögis, jõime rahustuseks piparmünditeed ja ootasime, millal arst helistab. Minu jaoks üllatav ja väga sümpaatne oli see, et arst oli andnud emale ka oma mobiilinumbri, millele võis info küsimiseks helistada. Aga kuna ta oli öelnud, et kojusaamisvõimaluse korral helistab ta ise, ei tahtnud me teda kõnedega liiga pommitama hakata ja pigem ootasime.
Kell üksteist õhtul saime memme siis haiglast kätte. Ta oli üllatavalt kõbus, ehkki muidugi narkoosist uimane ja parasjagu hämmelduses oma elu esimesest haiglaskäigust. Jah, Memm on 91 aastat vana ning oma põduraks kippuvast tervisest hoolimata pole kunagi haiglas olnud... Olgu, siiski mööndusega: oma kolmest lapsest ühe sünnitas ta haiglas. Aga enda tervise pärast pole ta varem kunagi haiglasse jõudnud.
Kui ootasime, millal Memmelt kanüül välja võetakse, arenes pidevalt järgmine vestlus:
Memm (äreva häälega): "Aga mis ruum see siin on?"
Ema: "Haigla! Sa oled haiglas!"
Memm (rahunenult): "Jaa... ma ikka mõtlesin, et meie ruume see küll ei ole..."
Läheb natuke aega mööda, Memm muutub jälle ärevaks: "Mis ruum see siin on?"... Ja nii edasi, kordi ja kordi. Igatahes, üks väheseid asju, mida ta järgmisel päeval mäletas, oli see, et ema oli talle kohe mitu korda öelnud, et ta on haiglas...
Ma koputan nüüd veel kord kolm korda vastu puud ja usun, et Memm paraneb.