Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Abipalve uues hobis

Läbi kõikide erinevate tööde ja eluperioodide on saatnud mind erinevate tekstide toimetamise vajadus. Ajakirjanduslikud tekstid, tehnilised tekstid, kommertstekstid... See pole raske ja kohati on isegi loominguline, aga see on siiski olnud töö.

Seetõttu olin algul kahtlev ja ajasin isegi sõrgu vastu, kui Epp mulle - niiöelda hobi korras ja mu rohke vaba aja täiteks - kirjandusliku toimetamise võimalust pakkus. Noh, et liiga ajamahukas ning õhtuti ja nädalavahetustel arvuti taga hoidev. Ja et kas see mulle üldse meeldib ja kas ma üldse oskan ja viitsin.

Aga kuna juba ammusest ajast on mulle meeldinud koos Epuga asju teha, jäin nõusse.

Nüüd tean, et mulle meeldib ja viitsin (ehkki, mis seal salata, pikad õhtud arvutis on kippunud normaalset kodusuhtlust segama) - aga ei oska.

Või, noh, oskan küll, aga mitte nii hästi, nagu mulle meeldiks. Teen paljusid asju intuitsioonist ja arvates, et nii võiks õige olla, aga tahaksin toeks ka mingit õpikutarkust või "parima praktika" kindlust. Sest kui ma end sellest tegevusest juba haarata lasin, tahan seda teha... ütleme, et vähemalt suurepäraselt :)

Väga abiks on muidugi mu kunagine ajakirjandustoimetaja kogemus ja õpetused, mida selle tee alguses jagas mulle tollane Postimees-Extra peatoimetaja, kogenud Ivi Drikkit. Faktide ja terminite kontrollimine, sõnakasutuse ja kirjapildi ühtlustamine, stiiliühtsuse järgimine - sellised nö tehnilised oskused on mul tänu temale käpas ja eksimused võivad sisse lipsata lihtsalt tähelepanematusest, mitte teadmatusest, et sellistele asjadele tuleb tähelepanu pöörata.

Loomulikult hõlbustas ajakirjanduslike tekstide toimetamist see, et ajakirjandusžanrite struktuur ja ülesehitus on suhteliselt kindel nagu kindamuster. Aga milliste reeglite järgi toimetada ilukirjandust, kus sündmustikki hüpleb ajas ja ruumis, pikituna autori mõttekäikude ja kultuuriliste ekskurssidega? Kuidas luua sellisest tekstist tervikut? Kuidas balansserida lugemise sujuvuse tagamise ja autori stiili mittekohitsemise vahel? Mil moel ja määral viidata tekstis juba varem esitatud olulistele sündmustele, ilma et asjatuks kordamiseks ei läheks, aga seos olnuga ei kaoks? Ja veel tuhat ja üks küsimust, mille osas end meelsasti hariksin...

Keeletoimetus.ee räägib huvitavalt keeletoimetamise koha pealt, aga kas ja kuhu on koondunud nn. sisutoimetajad? Ning kas toimetamistööd saab ka kuskil (kursustel? seminaridel? parimate toimetajate käe all?) õppida?

Kommentaarid (6) -

  • piret

    14.08.2010 10:50:12 | Vasta

    TLÜs avati paar aastat tagasi lausa vastav magistriõpe: www.tlu.ee/

  • britta

    14.08.2010 21:52:21 | Vasta

    Meil tundub ilukirjanduse toimetamisega suhteliselt kehvad lood olema. Tegelikult peaksid toimetaja ja autor omajagu koostööd tegema. Toimetaja rolliks oleks ka autorile mõnikord küllaltki sirge seljaga öelda, et kindlasti saaks selle-ja-selle paremaks kirjutada, ümberstruktuurida jne. Kõik ikkagi parema lõpptulemuse nimel. Mitet ainult "kosmeetiline korrigeerimine". Aga ma pole kuulnud, et meie autorid oma käsikirju ümberkirjutaksid jne. Ikka pigem nii, et, mis valmis, see valmis ja enamvähem nii jääbki. Selles valdkonnas oli olukord NLiidu aegadel parem. Tõsi, siis kirjastati ühte ilukirjanduslikku teost ka aastajagu päevi....
    Aga soovitan, julget pealehakkamist, avatud mõtelmist, koostööd autoriga ja ...tööd, tööd, tööd!Smile

  • nuhk albert

    14.08.2010 22:54:41 | Vasta

    Ma tean paari väga head vana Eesti Raamatu toimetajat, aga kas nad endale õpipoisse võtavad, ei oska öelda. Vett ja vilet nende käe all saaks aga küll ja küll.

  • Eppppp

    15.08.2010 14:16:19 | Vasta

    Mind on aidanud sisulisel toimetamisel need kirjutamiseteemalised raamatud, mida olen lugenud, mul on neid (kõik inglise keeles) terve riiulitäis. Võin sulle laenutada, ongi ometi põhjust kokku saada!
    Ma olen seda küll teinud, et suuri parandusi nõudnud. Iseasi, et vahel ei ole mõni autor nõus. Näiteks "Minu Kolumbia" puhul nägin mina isiklikult potentsiaali teistsuguseks raamatuks, nii struktuuri poolest kui ka sügavuti mineku poolest, aga see ei sobinud autorile (ma polnud ka selle raamatu toimetaja, ning jätsin siis jutu... Toimetaja oli pigem seda meelt, et autoril on õigus teha sellist raamatut, nagu autor tahab.
    Näiteks "Minu Austraalias" viskasin osa peatükke välja ja teised palusin ümber kirjutada, et oleksid niiöelda tugevad stooriliinid kogu aeg olemas, mitte et vahepeal on mingid ajakirjandusliku koega peatükid ja siis jätkad stooriliinidega. Samas tegin Austraalia raamatu puhul selle vea, et ei kontrollinud üle kõiki geogr. nimesid EESTI KEELES - nad paganad ju tõlgitakse vahel ja on teoistmoodi kui inglise keeles. Pärast selgus, et vähemalt üks nimetus oli valesti.
    jne... eks sellest võiks pikalt rääkida.
    Muide, vaata mu Facebooki lehele, ma panin su postile viite ja nüüd on seal ka paar inimest antud teemal arutanud.

  • Kängsepp

    16.08.2010 00:50:29 | Vasta

    Minu arusaamist mööda on tänases Eestis kahjuks tihti nii, et sisu- ja keeletoimetaja on üks ja sama inimene. Mis minu meelest ei ole päris õige, kuigi ma rahalise poole pealt vaadates saan aru, miks kirjastajad nõnda käituvad.
    Kuigi mul endal toimetamiskogemust on üsna väha, oskan ma kirjutaja poole pealt väga hästi öelda, mida ma toimetajast ootan. Ma tõesti ootaksin enamasti rohkem sekkumist ja dialoogi. Seda mitte ainult raamatuid, vaid ka niisam artikleid kirjutades. Tänases Eestis jääb mõnikord kahjuks dialoogi väheseks.
    Kui milleski kahtled, palu täpsustada. Eriti käib see faktide kohta. Kuigi see on ilmselt kaine talupojamõistus Smile

Lisa kommentaar

Loading