Laupäeval võttis Leivo ette maja räästate puhastamise lehtedest ja muust sinna langenud kõdust. See nägi välja nii, et ta pani endale ümber vöö ja köie, mille teise otsa sidus aampalgi külge ning stopiga sai köit mööda liikuda. Luuavarre ja kühvliga relvastatuna turnis ta räästani ja asus sodi (muide kirjeldamatult haisvat!) alla kühveldama. Kuna otse räästa alt läheb tänav, oli minu roll karjatada tänaval lambukesi-jalakäijad, suunates nad enne maja teisele poole teed. Noh, et keegi kühvlitäit muda või muud meelehead pähe ei saaks.
"Siin on katusepuhastamine, minge palun üle tee teisele poole kõnniteele," viipasin järjekordsele tulijale, umbes viiekümneaastasele soni ja portfelliga meesterahvale.
"Jule tjee?" küsis too mõnevõrra üllatunult. "Tjeisele pjoole?"
"Da, požaluista."(Jah, mina olen see anti-integraator, kes vene keeles rääkima hakkab, kui saan aru, et tegu on venelasega). Aga mõnikord, näiteks praegu, see liiga hiline keelevahetus vääritimõistmist ei päästa.
Otsustavalt asis meeskodanik mul küünarnukist kinni... ja asus mind üle tee talutama. Ja paistis järjekordselt üllatunud, kui ma vastu puiklesin.
Õnneks sekkus tegevusse Leivo, lajatades eriti rammusa kühvlitäie muda latsatades katuselt alla. Mees vaatas üles, hakkas naerma, vabandas ja läks mind maha jättes teisele poole tänavat. Ise muheles ilmselt koduni välja.