Viimastel päevadel on palju kurikuulsust pälvinud Postimehe nn. Hiina-lisa, mis väljaande vahele pistetuna tellijatele ja ostjatele levis. Esmapilgul olid minulgi silmad ümmargused: mis asi see veel on? Kuidas Püha Postimees üldse võis niisuguse poliitilise kinnimakstud lisa oma lehe vahele panna ja levitada? Kas neil üldse häbi ei ole ja kuhu jäävad ajakirjanduse õllad ideaalid?
Aga rahulikumalt – mismoodi erineb Hiina propagandistide tellitud eriväljaanne meie enda parteide tellitud valimiseelsetest ajalehemõõdus trükistest, mis ajalehetellijatele lehe vahel kenasti postkasti potsatavad, nii-öelda põhilehe tellimise kauba peale? Või kõikvõimalikest kommertslisadest, temaatilistest vahelehtedest ja kõigest muust sellisest (vabandust väljenduse eest) kinnimakstud prahist, mida lehed ju ise väga usinalt eriprojektide nime all algatavad ja toodavad?
Ilmselt on küsimus mingi piiri edasinihutamises. Välispoliitilise eriväljaande mastaabid tunduvad ju teised kui „süütul“ kaasaegse tehnoloogia või ilumaailma eriväljaandel, kus tootja või teenusepakkuja imetlevale ajakirjanikule oma suurepäraseid pakkumisi tutvustab. Selliste lisadega oleme juba harjunud ja nende suhtes ka tuimaks muutunud – või siis kasutame neid kui tarbekirjandust, mis tutvustab kuivast tootekirjeldusest inimkeelsemaks kirjutatud vormis uue LCD-teleri peensusi või kirjeldab läbi ajakirjaniku osalusvaatluse uusima tselluliidiravi tõhusust. Ilmselt tavalugeja ei vaeva end mõttega, et needki vahelehed on kellegi poolt kinni makstud ning artiklis rääkivad allikad ei ole toimetuse valik, vaid reklaamiosakonna saavutatud kokkulepe.
Hiina-lehe puhul küsib igaüks edasi: kui järgmisena tahaks näiteks Vene propaganda levitada meie päevalehtede vahel erilehte Eestis elava vene rahvusvähemuse olukorra kajastamiseks, kas siis on meediaväljaanded valmis ka seda oma lehekülgede vahele pistma? Või koguni tootma, saates eriprojektide toimetuse esindaja tellija juurde materjali koguma, et seda siis „ajakirjanduslikult huvitavaks“ (taas tüüpväljend kommertslisade pakkumistest) tellitud tekstiks vormistada?
Ja kui juba stampväljenditega jätkata, siis üks mõttearendus veel. Kõik senine kräpp on olnud valdavalt „oma“ ehk Eesti enda firmade/parteide/liikumiste poolt tellitud, Eesti enda ajakirjanike kirjutatud, Eesti enda fotograafide pildistatud. (Väljaannete väikeseks kiituseks olgu küll öeldud, et põhikoosseisu ajakirjanikke firmadesse nende kinnimakstud sisuga „lisade“ jaoks tellimuslugusid kirjutama-pildistama ei saadeta, aga pakkumistes on selle musta töö tegijad siiski välja toodud kui „ajakirjanik ja fotograaf“). Nüüd aga tuli kogu materjal väljastpoolt, võõrast (pealegi meile vaenulikuks loodud kuvandiga) riigist. Äkki võimendab seegi tunnet, et ajakirjandus end nüüd hõbeseeklite eest lõplikult maha müünud?
JOKK-põhimõttel ei teinud Postimees ju midagi valesti. Lisa oli selgelt põhilehest erinev, lisamajandusega harjunud lugeja sai – nagu minagi – esimese üllatuse järel aru, et tegu on kinnimakstud eriprojektiga, mida Postimees lihtsalt koos enda põhilehega levitab. Aga millegipärast ei tundunud see õige.
Kas me siiski ikka veel ootame meedialt mingit üllamat rolli kui väljaannet haldava aktsiaseltsi majandustulemuste täitmist?