Lugesin paari ööga läbi veel kaks Dan Browni menukit - "Inglid ja deemonid" ning "Pettepunkti". Esimese, "Da Vinci koodi" lõpetasin mõni kuu tagasi.
Nojah. Kui oled lugenud ühte, oled lugenud neid kõiki, oli esimene emotsioon "Inglite ja deemonite" järel. Kõik enamvähem sama kui "Da Vinci koodis" - tegelastüübid, mõistatuste jada, religioon ja kunst. Ainult et - üllatus-üllatus - kirik ja paavst osutuvad siin lõpuks siiski heaks, valge kaabuga tegelaseks.
"Pettepunkt" oli õnneks teisest reast - kunstiajaloo asemel tuli tegelastel tunda meteoriidi koostist ning kogu möll toimus poliitika, mitte usumaailma räpaste telgitaguste ümber. Tüübid olid küll enamvähem samad ja lõpus tuli välja topeltmängija, aga palju sa neid erinevaid tegelasi ikka jaksad välja mõelda.
Head põnevikud olid. Pole ju mõtet oodata sellisest zhanrist intellektuaalset vaimutoitu ning siis seda leidmata pettuda.
Juurdlema pani mind aga hoopis küsimus, miks on just "Da Vinci kood" see enim kõmu ja skandaali tekitanud teos. Kas tõesti on nii, et võid kirjutada kõike pähetulevat NASA, presidendi, teaduse ja salaorganisatsioonide kohta, kartmata ei avalikkuse ega asjaomaste hukkamõistu - aga ei tohi vähimalgi määral riivata katoliku kirikut? Halloo, on ju aasta 2006, mitte 1406? Kas pole kiriku nii valuline reaktsioon nagu ajast maas?
Ajast maas on aga ka see sissekanne ise. Seetõttu, et teised on lugenud neid raamatuid juba aasta tagasi.