Künnapi klubis rääkis täna Alar Sikk muljeid ekspeditsioonist Carstensz Pyramidile Okeaanias.
Alarit on kihvt kuulata. Ta on pigem napi, kuid ülimalt tabava ütlemisega, mis üldiselt igal pool lokkava lakkamatu mölapidamatuse kõrval on tõeliselt värskendav. Mõned stiilinäited.
"Õnneks murdis ta varsti ribi." Kommertsgrupi kaaslase kohta, kes väsinuna alla andis ja lasi oma varustuse grupikaaslaste turjale laduda.
"Neil on sellised, noh, haardejalad. Kui neile saapad jalga panna, siis nad ilmselt ei saakski üle palgi mindud ja kukuksid jõkke." Paljajalu käivate paapuatest kandjate iseloomustus.
"Mägedes on muidu mõnus käia. Astud ja mõtled oma mõtteid. Dzhunglis pidid aga pidevalt mõtlema järgmisele sammule, muidu olid reieni mudas või kukkusid läbi kogu selle kõdu mingisse auku. Kohutavalt tüütu."
"Siis tuli köiega üle kuristiku sõita. Seal ma küll korra mõtlesin, et aitab, mina lähen tagasi. Ma ju kardan kõrgust."
"Kõige hullem asi, mida ma teinud olen." Kogu ekspeditsiooni kokkuvõte.
Aga miks äkki mu lapsepõlve kangelane? Sest ekspeditsioon Carstenszyle oli minu oma kõrvaga kuuldutest esimene, kus tuli ka reaalselt käituda nagu maadeavastaja ja käia senitundmatuid kaardistamata radu. Sest tavamarsruuti nende grupp baaslaagrisse ei saanud - dzhunglis käis suguharudevaheline sõda - ja minna tuli mööda teed, mida üks kohalik teejuht enamvähem teadis. Koos kõigi seiklustega, mis tundmatutel radadel ootavad, nagu olin lapsepõlves säravisilmi lugenud "Maailm ja Mõnda" sarja reisiraamatutest.
20.jaanuaril stardib Alar Tansaania poole ning kui kõik õnnestub (ja miks ei peaks), saab temast Kilimanjarole tõusmise järel esimene eestlane "Seven Summit" pisut üle sajaliikmelises klubis.
Ja suvel võib teda ilmselt näha taas Elbrusel.
"Alles ma Jaanile mainisin seda, vanamees on lobisema hakanud," tuli eht-alar-sikulikuks kommentaariks, kui selle kuulduse kinnituse kohta küsiti.
J