Pühapäeval avas mu kursuseõde Astrid Kannel Tallinna Fotomuuseumis fotonäituse "Lapsed", kus ta on pildistanud nii enda poega kui võõraid lapsi maailma eri paigus. Ning Fotomuuseumi juhataja Betty (kes ühtlasi on ka mu kursusevenna Jaani abikaasa) oli nii armas, et saatis info selle kohta kõigile meie kunagistele kursusekaaslastele. Ega ma poleks muidu taibanud sinna minna, pealiskaudne näituseteadete jälgija nagu ma olen.
Nüüd aga läksin. Näitus oli väike ja armas, fotod terava silma ja üllatava detailinägemisega - naksakad nagu Astrid isegi.
Astrid oli pikka aega mu ülikooliaja lähedaseim kaaslane ja sõber, kellega koos erakat üürisime ja igasuguseid asju ette võtsime. Siis aga hakkasin mina lapsi sünnitama, tema läks Moskvasse tööle... nii me lahku kasvasimegi. Aga äärmiselt, äärmiselt, äärmiselt tore oli teda üle terve igaviku uuesti näha!
Ja nagu juba öeldud, olid ka fotod äärmiselt vaatamist väärt.