Balti mägironijate kokkutulek - arvult juba 47.- toimus tänavu Eestis, Türisalu puhkekeskuses. Lätti ja Leetu ei viitsiks ma selle ürituse nimel minna (kaugele kolistada tasuks reeglina ikka siis, kui oled nii kõva tegija, et on lootust mõnd auhinda saada või nii). Aga kui ta lausa koju kätte tuleb, peab loomulikult läbi astuma.
Tore oli. Nägi jälle mitmeid eelmiste reiside kaaslasi, enamikega sai pikemalt juttu aetud ja arenes ka sügavamaid vestlusi. Öö peale väsisin ma küll suhtlemisest ära, nii et kaine autojuhina oma "ekipaazhi isikkoosseisu" tantsimise lõppemist oodates lihtsalt istusin, jaksamata oma väsimist isegi marsruudikirjelduste lugemise või piltide vaatamise teesklemise taha varjata. Muidugi tõi aga see üksiistumine kaasa emotsionaalsemate venelaste ja leedukate "nje uvazhajezh?" tüüpi pöördumisi. Aga kõik sellised pöördujad olid õnneks väga toredad inimesed, nii et lõppkokkuvõttes kuulsin palju huvitavat ja sain endale mõned uued pealiskaudselt tuttavad hobikaaslasedki.
Eesti alpinismi seisu näitab aga see, et aasta jooksul tehtud tõusude punktitabeli järgi oli Eesti Baltikumis auväärsel kolmandal kohal (21 punkti). Ruulis Leedu 74-ga ja Läti oli nagu maakaardilgi kuskil vahepeal.
Eesti nõrgas skooris tuleb ka ennast süüdistada. Näiteks oma Aconcagua-ekspeditsiooni (2 inimest tipus) ei olnud me marsruudikirjeldusena üles andnudki. Samuti puudus nimistust eestlaste tänavune Lenini-ekspeditsioon (1 tippujõudnu). Eks ta ole: tagasihoidlikele eestlastele tundub vist, et mis sest Leninist ikka marsruudikirjelduseks vorpida, tegu ju nii paljukäidud mäega. Ja et Aconcagua on küll kaugel ja kõrge, aga selle marsruudikirjeldusi on internet täis ja mis seal ikka kordamise mõttes jalgratast leiutada... Ent lätlastel ja leedukatel olid nende Lenini-reisid kenasti sees ning Aconcagua-laadsed mäed kah.
Lohutuseks arvutas aga Margus, et kui punktisummad suhestada rahvaarvuga, oleks siiski ka Eestil võidulootust, eriti kui puuduvad marsruudikirjeldused juurde arvestada.
Aga igal juhul näitab see seis taas, et sihikindlalt tegutsev alpinismiliit oleks siiski vist ka Eestis vajalik. Meil on kaks tugevat uusi liikmeid haaravat klubi - Künnapi oma Tallinnas ja Firn Tartus, omaette on koondunud kaljuronijad ning tekkinud Eestis alpinistlike elementidega seiklusi pakkuvad kommertsfirmad. Ilmselt lähiaasta(te) küsimus on välismaa mägedesse kommertsekspeditsioonide korraldajate sünd. Aga tugev keskvõim on vajaka.
Ja ega ta ei sünni ka, sest oma isiklikke asju saavad kõik (nagu ka mina) niigi kenasti aetud. Ala kui terviku tulevikule mõeldes küll ehk pisut muretsetakse, ent kasutatakse sellest rääkides samasugust ümberütlevat kõneviisi nagu mina siin. Et jah, liitu oleks ikka vist ka vaja. Ja et tehtagu see siis ära, kui leitakse, et on vaja.
Aga kes teeks? Ja kas on ikka vaja?